Talvemuusika ja teraapianõudepesu

Nüüd on mul teised ajad. Nagu teada siis ratas on omadega mäel ja olen nüüd jalgade peal. Mis tähendab, et jalutatakse tööle ja töölt koju. On mõnus. Rattaga läksgi juba üksluiseks kiiresti koju nühkimiseks, naljakas, oli vaja ilma täpse põhjuseta hästi kiiresti koju sõita ja siis jõuad koju. Isegi teadmata miks sa nii kuradi kiiresti ennast hingetuks pidid väntama. Aga nüüd on hoopis teine, iga kord, olgu, peaaegu iga kord valin erineva tee kuidas koju kõmpida. Siis näen erinevaid inimesi, tänavaid, maju, türgi kebabe, türgi juuksepoode, türgi puuvilja ja imeasjade kaupluseid. Hollandis on ka muuseas lumi praegu ja tublimad hollandlased kakerdavad ikka ratastega, ka tublimad hispaanlased. Igaljuhul kui jalutuskäigult koju tulen, ei ole üldse pea nii pulki täis, kõik on nagu selgem. Ühtlasi on rohkem aega mõtteid mõlgutada näiteks selle üle miks John Mayer'i- somethings missingut kuulates leina äkitsi tee pealt vana plätu, ja ühe mitte kaks. Esimene lahendus tuli kohe ära ka, võibolla oli siis mul see sama, just see sama plätu puudu, kuigi äratab omad kahtlused. Märkasin ka poodi, mida ma eales poleks näinud kui oleks rattaga kihutanud, sinna tänavasse üldse ei lastagi rattaga. Igaljuhul oli pood nimega sale-soul-sale. Nii otsekohest hingemüümist ei ole ennem täheldanud. Nii palju asju märkab ja vahel ei tundugi et liiga palju müra on, talve õhk on kuidagi puhas ja ei lase müra läbi. Mis on talvemuusika? Kuidagi on alati nii läinud, et talvel pressib mul John Mayer ja David Gray ikka igast nurgast sisse. Ükskord proovisin Davidiga läbi rääkida,et äkki ta see talv ei tuleks, et saaks vähe kõrva puhata, aga ikka noh, pressis ja koputas, nii ei saanudki ma teda välja külma kätte jätta. John lihtsalt virvendab alati niikuinii, tema suhtes olen juba alla andnud. Aga ma ei kurda. Mida veel tahta kui tuled koju, Rubenit veel pole, aga nõud ja musakeskus on. Ühendad siis juhtmed ja mõnuga, nii et vett pritsib, pesed nõusid. See on üks põhjustest miks ma aru ei saa milleks inimesed psühholoogidele palju raha maksavad, kui on olemas sõber nõudepesu. Ahjaa, vahepeal oli ju ka nädalavahetus. Möödus enamasti suure seltskonna ja Kyrroga, rohkelt riisitoitu, veini, õlut ja uut muusikat...Mis mulle väga teemasse ei pressinud oli mu Mentori(Jaron) lõppematu pahursus, sest laupäeval oli kontoris Loesje members saturday ja ma ei läinud, sest mul oli Laupäev ja kõikidest maailma rollidest kõige vähem meeldib mulle dekoratsiooni roll. Jube põnev küll, läheks kohale ja istuks, näriks näppe ja kuulaks hollandikeelseid diskusioone, nii huvitav, et kunagi ei vahetaks selle vastu midagi. Nii ma siis ütlesin talle, et ma ei tule, mis on täiesti normaalne, tegemist ei ole kohustusliku üritusega, tema aga sellepeale, et see pole okei ja räägime sellest hiljem. Igaljuhul ootan huviga homset päeva ja vestlust põhjendatud argumentidega. Parimal juhul on argumendiks aga sul oleks siin lõbus, jah, temal kindlasti oli. See selleks, tegelikult ei huvita see mind eriti, mõtlesin, et mainin ära. Õhtu nautesklus jätkub...

Produktiivsed Reeded

Parim. Nagu teada ei ole mul siin reeded mingid tööpäevad. Hoopis vabad päevad. Niisiis otsustasin hommikul üles ärgates ja Dr. House'i vaadates, et selle asemel, et end terve päev nuumata ja tugitoolis nühkida ja jumal teab mis erinevaid sarju vaadata, et lähen hoopis moodsa kunsti muuseumi. See selleks, vaatasin internetist, et mis seal ka näidatakse, eriti ei pressinud teemasse, ei läinud. Võtsin kinni Farah ideest, et läheb siis hoopis Raamatukokku, teeb kaardi ja laenutab raamatuid. Kuna kaardi tegemine osutus liiga kalliks, läksin hoopis dussi alla. Järgnes idee, et kodu jube must, eriti peldik ja üldse oleks tore kui siin natukene dekoreerida ja ringi tuuseldada. Mõeldud, tehtud. Kohe kodu kõrval on parim pood, mis on arvatavasti consumerismi sünnimaa. Zeemann, oh Zeemann, müü mulle lappe, vaipu, seinakleepse, puhastusvahendeid ja ei eales ei tunne enam ennast üksi. Kirjutaks pühenduslaulu, kui oskaks. Ja juba, eneselgi märkamatult, olimegi, peale väikest nuudli ja ricecrackeri lõunat otsapidi vetsus küürimas ja kleepimas. Nüüd näeb see välja nagu sexy adult toilet, roosa vaibaga ja puha, puudub ainult punane lamp ja ongi korras. Köök näeb Rubeni sõnul välja nagu elemantary school, see on eriti cool, kleepsud krokodilliarmastusest ja loomulikult väikene Sponge Bob'i touch. Olen rahul. Aga nüüd peole. Kirjutamiseni.

Täna jäin bussi alla

Tore tore. Pole vist ammu kirjutanud, ei hakka siis kauem venitama kui natukene rohkem kui kuu aega. Pealegi, kui ikka päevas ühe korra bussi alla jääd siis on vist põhjust ka.

Nojah, sellega oli selline lugu, et olen esimest päeva Hollandis tagasi, jah käisin vahepeal eestis, tõeline enesepiinamine, võibolla oleks selle võinud vahele jätta, aga sellest hiljem. Tagasi trollibusside ja rataste ebavõrdsesse maailma: Sõitsime Pascaliga kontorist lõuna jaoks süüa ostma, ma siis jutustasin ja tema jutustas. Mina targa peaga enne tee ületamist vaatasin korralikult ainult vasakule, nägin lähenevat trollibussi, tegin kiire otsuse, et küll ma üle jõuan. Oh hoidku selle eest, et paremale vaadata. Niisiis tuli ka paremalt sõber trollibuss, pidurdasin, buss pidurdas, kiirused olid suured, sõitsin küljega kaasa, nii et ratas näeb praegu välja selline nagu ülevalt pildilt näha. Nüüd pean iga päev tööle ja tagasi kõmpima, ei meeldi, samas liikumine on naise ilu pant. Kõige lahedam on aga see, et inimesed on väga abivalmid, kohe jooksid tüübid kohale ja küsisid et kuidas on ja siis ristmiku kõrvalt kontorist hüppas välja abi ise ja kutsus tuppa teed jooma. Ei tasuks ka unustada, et Holland on bürokraatia kodumaa, troll jäi seisma pani sarved kokku ja jäi inspektsiooni ootama, sest põhjustasin küljele kriipsukese ning neil oli vaja, et ootaksin kuni tulevad tehnilised mehed et üle vaadata kas pean end oravaks maksma või mitte. Aga minu rattast polnud juttugi. Ise olin loll. Pärast oli imelik kõndida. Nüüd istun kodus, pooleldi vigane. Hullu pole. Väike jalavalu pole kunagi kedagi tapnud.

Lõbus on ka sest nüüd saab nalja visata, et näe alles esimest päeva tagasi ja juba otsaga bussi all. Tegelikult siin ei tasuks eriti selle üle imestada, sest isegi kui oled hoolikas võid ikka alla jääda sest bussijuhid on endal närvid katki sõitnud ja on juba sünnist saati tänavahuligaanid. Aga kohe peale seda kui olin selle lause siia kirja pannud, juhtus minuga imeline lugu. See sama bussijuht, kes täna mulle otsa sõitis helistas mulle, lihtsalt et küsida kas mul on ikka kõik korras. Ma ei uskunud oma kõrvu, suud, silmi ja nina. Kas keegi meist kujutaks ette, et midagi taolist oleks üldse Eesti universumis võimalik. Olen pahviks löödud. Hollandis on ikka lihtne hipi olla, ainus reegel, love all people, siin juba kehtib.

Nüüd hakkab Ruben süüa tegema, elagu pastakastme ja parmesani universum.

Pisut ka mul peas ja ümber valitsevat meeleolu. Üks. Kaks. Kolm. Muusika.