Massive information inflow

Teadaanne. Liisa on umbes kaks n2dalat, eriti blogi suhtes 8sna passivne. P6hjus lihtne, simply puudub aeg virtuaalse maailma jaoks. Osalen projektis nimega Road to Copenhagen, t2na on teine p2ev, just tulin v2ga inspireerivast Cradel to Cradel konseptsioonist r22kivast loengust. L8hidalt 6eldes on projekti eesm2rk kirjutada manifest liidritele, kes Copenhagenis climate summitil otsuseid langetavad ja k6ikide loengute ja diskussioonide vahel s6ita iga p2ev elektrirolleriga kopenhaagenile l2hemale. T2na olin telekas ka ja internetis peaks mingisugune h2gune intervjuu ka olema kuskil, tehtud umbes kaheksa hommikul, olin kiivriga padjakas, naljakas. Emme olin telekas:) Igaljuhul kui infot rohkem vaja siis follow us at www.theroadtocopenhagen.com. Ma olen vist p2ris veenev, eks.

Öised reisid ja soojad pühapäevad

Eile oli pühapäev, mul oli hästi palju emotsioone, tahtsin kirjutada, aga ei viitsinud, kirjutan siis täna.
Elu nagu filmis.
Laupäeva õhtul, oli jälle pidu, läksin sinna, jõin kiiresti ühe viinakokteili, vaatasin veits ringi, rääkisin veits juttu ja siis otsustasin ära, et terve päev peas ringi käiv dilemma ei ole pooltki nii huvitav kui ära otsustamine ja midagi ette võtmine. Ei tasu unustada ka, et teine inimene pidi mind ikka nats tagant ka lükkama, et ära otsustaksin. Ühesõnaga, jooksin siis koju, vaatasin rongi ajad, laenasin raha, võtsin oma seitse asja ja panin rongijaama poole ratta pakikal ajama. Pole vist midagi kunagi nii kiiresti teinud. Aga oli vaja minna, tundsin et oli vaja natukene oma liblikate järel joosta and after all it was fun. Igatahes jooksin rongi peale, sõitsin Ede-wageningenisse, jooksin bussi peale, sõitsin Utrechti, jooksin järgmise rongi peale ja sõitsin Almere'i. Pool kaks öösel, tühi rongijaam, vihm ja siis tema. Veel üks liikuv trepp ja seisingi vastamisi. Nii naljakas oli, ta ütles, et ma olen täitsa segane, aga, et meeldib talle. Suudles. Oligi nagu filmis, meeldib. Siis jälle väike rattasõit pakikal ja olin soojas toas teetassiga. Rääkisime pool ööd maad ja ilmad kokku...Hommik. Läksime koeraga poodi, ostsime süüa, ta ei lasknud mul maksta, nagu ikka, pole sellise kohtlemisega harjunud, aga noh, why not. Terve pühapäev oli hea olla, ei tunne temaga koos olles, (muuseas ta nimi on Kyrro, ei viitsi siin mingit poeetilist tematamist jätkata, poeetiline tuju läks niikuinii juba üle). Jah, ei tunne temaga koos olles, et pean miskisugustele ootustele vastama, ta on hästi aus, ei mingit keerutamist, aga ikka ta on huvitav. Me oleme erinevad, see on ka põnev. Talle meeldib, et ma olen pehme ja mulle meeldib, et ta suudleb hästi. Tegelikult on kõik väga lihtne, aga ma ajan oma peas asju ikka keeruliseks. Sellel samal põhjusel ma öösel niiviisi läksingi, et ma ei hakkaks endale igast asju ette kujutama ja nendest huvitavaid illusioone tekitama, sest tean, et komme on mul seda teha. Meelde tuli, mis tahtsin öelda, ma sundisin teda New Mooni vaatama, nalja pärast, see on ikka nii tobe film, kvaliteet ja stoori annab soovida, aga naljakas oli. Veel seda, et elu on huvitav ja Portishead'i on hea kuulata.
Emotsioone tänasest päevast: Võtsin töö juures õhtupoolikul väikese pausi ja läksin Myrto'ga jalutama, nii hea on teist inimest järk järgult tundma õppida, tema on ka nii põnev ja ta ütles mulle nii häid asju, temaga juhtus alguses sama asi, mis mul alati juhtub inimestega kellega ma lõpuks kõige paremini läbi saan. Tänase jalutuskäigu ajal rääkisime paljudest asjadest ja jõudsime järeldusele, et me oleme mõlemad üsna totud olnud ja üksteist asjatult kartnud ja kaitsekihtidega blokeerinud. Leidsime, et oleme väga sarnased, see kõik on nii toredalt inimlik, pärast itsitasime.
Praegu hakkasin mõtlema, et miks ma küll eriti tihti siin tööst ei räägi. Teate sõbrad, ühel lihtsalt põhjusel. See ümbritseb mind 8 tundi päevas ja ma ei viitsi laterdada ja siin on hea hoopis enda sisemonolooge lahti arutada.

Üks hommikutest

Laupäeva hommik. Väljas on vihm, jookseb akendelt alla. Eilsest peost on inimesi järel, kes istub maas ja kirjutab, kes räägib üle eilseid teemasid, kes üritab leida kadunud sokke. Mõni üritab veel magada. Aga muusika kõlab hästi, ka hommikul, ehk pareminigi kui õhtul. Aga mina, mis mina siis ka teen. Olen ka inimestega koos, õhkkond on hea, kuidagi naturaalne ja rahulik, nagu egod veel magaksid kuskil. Mul on hea meel, sest olen väsinud ülevoolavusest, ülevoolavalt õnnelik või kurb võivad olla üsna kurnavad. Praegu on hea, asjad tunduvad olevat balansis ja neutraalsed aga tunnetatavad. Kui välja arvata, et mul on liblikad, mitte toas ringi lendamas vaid kõhus. Olen isegi üllatunud, pole nii ammu liblikaid olnud, et ma ei oskagi kuidagi nagu nendega tegeleda. Aga peale väikest nõustamis sessioni Farah'ga, jõudsin järeldusele, et hea on midagi teise inimese vastu tunda. Jah, ma ei ole endiselt muutunud, ei suuda siiamaani midagi endale hoida, pean ikka kohe kellegi leidma kellele välja platerdada, mis mu sees toimub. Hmm, jah, mõnus on igatahes, võib vist öelda, et liblikad ületavad enesehaletsuse, igati positiivne. Mul ei tule meelde millest ma veel rääkida tahtsin, jah, õigus, mis pidu see siis eile ka oli...Transgender party, mu duubelidentideedi nimi on Lissandro. The man side of me is even more confused than the woman but hey, at least it was fun. Väike vahepala, kuidas küll blogisse kirjutamine võib ikka kaua aega võtta, aga lõpetasin just ühe suitsu teise järel ja avastasin, et kirjutamine on nauditavam kui ma arvasin, muusika on endiselt inspireeriv. Avastasin veel ühe asja, whenever there is liblikad there is listening to Interpol-Stella was a diver and she's always down. Tundub eriti mööda muusika liblikate jaoks, aga alati juhtun seda kuulama. Praeguseks aga meeleolu muusika, ma võiksin oma raadiojaama teha. Keskpäevaste meeleolusaadetega näiteks. Okei, päris kõike, mis pähe tuli, kirjutasin siia, sama kaootilises järjekorras nagu mu peas ilmus. Enjoy the song.

Tulin koju

Otsustasin, et minust pole tööjuures sellise katkise elevandina mingit kasu, mõtlesin siis, et tulen korraks koju ja pikutan natukene. Loomulikult oli vaja hoopis lahendada sadu asju nagu näiteks rätikute pesemine ja dussiruumi äravoolu augu pumpamine, teraapia missugune. My ass. Igastahes nüüd tuleb jälle tagasi office'isse minna. Vähemalt olen hakkama saanud dokumentaaliõhtute korraldamisega. Vastutav isik peaks siiski kohal viibima. Aga miks ma tegelikult üldse praegu kirjutada tahtsin oli, et mulle tundub aina enam ja enam, et ma olen tulnukas ja minu mõte on kas alaarenenud või liialt erinev ülejäänud maailma mõttest.

Mõtteid on igasuguseid. Palju ka. Ei kao ka.

Tõesti jube palju mõtteid on, aina tuleb juurde. Väga palju mõjutavad mu olemist. Ma ikka mõtlen, et kuidas ühest väga väikesest asjast nagu tühisest, tillukesest mõttest võib saada midagi suurt ja mitte alati kõige positiivsemat. Siis on veel mõtted, mis korrutavad sulle kui üksi sa tegelikult oled. Ja siis ajad sassi illusiooni ja reaalsuse ja kõik tundub äkki nii tõsi olevat ja siis enam ei tundu vaid ongi. Järgnevad erinevad võimalused, neelad kõik alla ja üritad olla(pidev üritamine blokeerib kõige muu tunnetamise), teed midagi eriti mõttetut, nagu näiteks lähed koju ja üritad erinevate viisidega siemist sitta väliste vahenditega üle kirjutada(alkohol, mõttetud telesarjad ja filmid) see variant ka üsna ruineeriv, kolmas variant on, aga natukene segane, üritad endale pidevalt meelde tuletada, et vahel on täitsa okei olla ülisensitive ja kõike isklikult võtta ja on okei olla kurb ja lõppudelõpuks produtseerib kõike seda sitta niikuinii ego, niiet kõik peaks ju korda saama. Nõustun, et kolmas variant on ehk kõige vähem destruktiivne, aga, mis siis saab kui enesele korrutamine enam ei aita, sest sa otsid ja otsid, aga sa ei leia midagi, mis pakuks tugevamat tunnet kui see sama aina korduv mõtete jada. Ja sa ei lõpeta otsimist, ehk sellepärast, et kuhugile sinu sisse on kirjutatud, et on olemas higher purpose. Aga võibolla sellepärast, et sa vaatad oma kaaslasi.Teisi inimesi. Ja kuna nende mõtted sulle ei paista ja endaga veedad rohkem aega koos kui nendega. Siis tunduvad nad olevat rahul. Ja sa tead, et tegelikult see ei ole nii, aga see mida näed ületab teadmise, et kõigil on oma pusa mida lahti arutada. Sellele järgnevat egomonoloogi nimetatakse vist kadeduseks. Ja pärast kadedust, oled lihtsalt apaatne ja ei hooli suht millestki, peale selle, et tahaks lihtsalt koju, katsuda oma käega tuttavaid asju, sest uut enam praegu ei mahu su sisse, sest oled unustanud kuidas miski tuttav võib olla, tunduda. Tahad astuda oma päris kodu uksest sisse, paitada koera, diivanile kukkuda, istuda ja lasta kõigel olla ja settida. Tahad kallistada inimesi, kellel on pesa su südames. Siis oled juba punktis, kus ei piisa sellest, et vetsus istudes mõtled kuidas kodulennujaamas sind oodatakse ja ainult sellest mõttest lased naerupahvaka kuuldele. Siis sellest enam ei piisa, siis tahad, et see oleks reaalsus praegu...
Praegu ma nutan nagu lollakas. Ja mõtlen seda, et kas ma oleks ikka pidanud ennast siia niiviisi laiali laotama. Õnneks on oleks sama hea kui poleks. Ja ma ei otsi haletsust, vähemalt ma tean mida ma ei otsi...võibolla otsin tugevat posti, mille peale korraks toetuda.
Ideaalselt sobib siia momenti lugu Rob Pattinson-Never think.

Lõhun vaikuse

Niisiis otsustasin ennast kokku võtta ja kirjutada, ei ole ilus oma sõpru niiviisi teadmatuses hoida ja üle kuua aja blogis vaikust pidada. Ma võiksin ju rääkida, mis on kuu aja sees juhtunud ja mida ei ole juhtunud, aga mu peas on kõik väga kaootiline ja eales ei ole ma võimeline kõike järjekorda panema ja meenutama. Praegu tuli meelde üks seik, paar nädalat tagasi Amsederdamist tagasi sõites, rongis, pühapäeva õhtul, kollane valgus, väsinud Liisa. Eelneval õhtul olin läbi käinud neli muuseumit. Oli muuseumiöö. Siis oli Anna ka veel siin. Käisime mingis imelikus meedia laboris, nimi kõlab huvitavalt aga sisu annab soovida, see oli igav ja ebaselge, liiga palju erinevaid asju koos, mõtte koondamine võimatu, silmailu ka vähe. Järgmine koht oli Foam, fotomuuseum, loomulikult sain sealt pähe palju juurde. Järgmine koht oli vist Nimk, või miskit sellist... Supermario ja muude vanade mängude muusika miksitud Dubstepi vibratsioonidega, mõnus, palju värve ja helisid ja inimesi ja tantsu ja erinevate valgustega tubasid. Järgnevalt õppisin seda, et suure grupiga ei ole mõtet õhtul välja minna, eriti kui on liiga palju võimalusi kuhu minna. Sellisel juhul ei saa lõpuks kuskil rohkem olla kui 15 minuit, sest kui kõikide inimeste sees olev tunne, et alati on kuskil mujal parem siin kokku panna siis on see kümnekorde ning paigalseis ja lihtne olemine muutub võimatuks. See selleks, järgmine koht oli Hermitage, ja ka Hollandis on see, no igal juhul palju vene ajalugu ja ilusi riidesse pandud külastajaid. Tundsin seal ennast nagu lootusetu hipi, aga polnud viga. Siis läksime afterpartyle, mina olles joonud suurtes kogustes veini jäin bussis magama, üsna tüüpiline. Klubi nimega Sugarfactory, olime kuulnud, et on hea koht. Pärst seda kui mind poole tunni järel turvamees suitusruumis ründas olles otsustanud, et ma olen taskuvaras, otustasin, et vist ikka ei ole kõige parem, muusika oli ka pinnapealne ja inimesed snoobid. Aga sellest polnud midagi, õhtuga olin rahul, sest sai läbi uduse Amsterdami koos Annaga studenthousi jalutatud ja varahommikused burgsid söödud. Järgmiselt hommikul oli Annal aeg minna, saatsin ta koos kodinatega rongijaama. Mõlemad pöörasime selja, vaatasime korra tagasi ja rongi ta kadus, Eesti poole teele. Nüüd kõndisin pikalt otisisin üles oma sõbrad A.L ja M., veetsime terve päeva A.L suurepärases korteris, joonistasime riiete peale, nautisime muusikat, rääkisime elust, saime üksteist veel rohkem tundma, suitsetasime ja sõime sokolaadi saiu. Vaieldamatult kvaliteetseltskonnaga parimalt veedetud pühapäev. Nii hea, et olen endale leidnud kaks inimest, kes nagu Eesti sõbradki, tuletavad mulle meelde kui armas ma ikka võin olla ja kuidas nad mind armastavad. Imelik, me teame üksteist veel nii vähe, aga tunnen, et nendega rääkides ei kao mu sõnad kuhugi tundmatusse ja armastus ei ole midagi sellist mille pead välja teenima.

Kõik eelnev, on see mille peale rongis sõites tagasi mõtlesin, kõige tugevamaid tundeid nendest tekitas, jalutuskäik Annaga, tema lahkumine ja terve pühapäeva pärastlõuna. Istusin, kuulasin Anna muusikat, olin rahulik, õnnelik, peas palju pilte ja mõtteid. Nüüd siis tean mis mind inspireerib. Head inimesed ja tunded, vahel on isegi kurbus väga produktiivne, tuleb ainult, ette vaadata, et selle sisse kinni ei jää. Nüüd soovin, et oleksin oma ideed kirja pannud, paljud neist on kuhugi kadunud. Sai nüüd päris palju kirjutatud. Lõpetuseks üks Loesje mõttetera:

IF YOU PRESERVE PROGRESSIVE THOUGHTS THEY MIGHT BECOME CONSERVATIVE.

Kirjutamiseni...

7 hours of Highway and truckstops

Ma nimetaks järgneva loo igaljuhul tagaistmepeo tunnuslooks. Kuulasin seda kui ei viitsinud enam enda pleirit kuulata ja ühinesin enda kõrval istuva tsiki pleieriga. Temaga oli üldse jube tore. Kogu aeg sai nalja, sest ta oli seda tüüpi, et vaatad otsa ja juba saad naerukrambid.
Ruben mainis ka ära ,et ma olen armas ja noor, et ma seda lugu ennem ei teadnud, olgem ausad olin tõesti 90-ndatel kümme.
Nii me siis seal hüppasime, segasime autojuhti ja jagasime viimast õlut.

Mentaalse intiimsuse võimalikkusest

Berliin.Kreuzberg.Tänavad.Inspiratsioon.Inimesed.Squatid.Lugematul arvul tehaseklubisid ja baare. Jah olgu, olen vaimustuses, aga poolikus, või pigem nagu kolmveerandvaimustuses. Jah, ma ei maganud nelja päeva jooksul rohkem kui 10 tundi. Jah, ma naersin ennast lolliks, tantsisin kannad villi, naersin veel, käisin maailma imelikumas baaris, mille nimeks Bierlokal, toppisin raha jukeboxi, nägin häid inimesi, laulsin white trailer trash karaokebaaris, tantsisin veel, käisin endises vanglas jalutamas, pildistamas. Kõige selle juures, hästi palju muusikat, head muusikat ja chillout inimesi. Inimesed ümber minu ja mina ümber nende, kelle näost näha, et nad on selleks, et olla ja siis kasvab see suur linn üle nende peade ja nad ei tea enam, kuhu minna ja mida teha. Siis nad otsivad enda kõrvale teise inimese ja kallistavad, suudlevad, tantsivad ja kõnnivad varahommikul udus koju, naerdes ja kukuvad voodisse, et hommikul leida enda kõrvalt teine. Siis on neil natukene piinlik, aga mitte halb, lihtsalt inlimkkusest natukene piinlik. Siia kirjutades tundub see kogemus veel rohkem väärt. Kogu müra keskel võib vahel ka juhtuda, et pidevalt püsiv peavalu paneb korraks muretsema, kui turvatunne korraks kaob, siis saab kohe ka leevendust: Helistasin emale, lasin ennast maapeale tuua, vahel on vaja mulle meelde tuletada, et enda mõtteid ei maksa liiga tõsiselt võtta.
Alguses tahtsin kirjutada, sellest kuidas füüsilist lähedust on niivõrd lihtne leida ja kuidas vahel tundub, et klubid on selleks loodud, et kedagi sealt koju tassida. Siis mõtlesin, et ma ei viitsi sellest rääkida, kuna lõppudelõpuks sõltub kõik minust endast, mida ma sinna tegema lähen, vahel lihtsalt otsin head muusikat ja ignoreerin kaaslaste pilke ja jutte sellest kuidas seks on ikka põhiline ja mida muud sa sinna ikka tegema lähed, kui seda otsima. Nojah ja vahel ma lihtsalt lõõbin kaasa, sest tuleb tunnistada, et see on naljakas. Ning hommikul kõik detailid üle käia on ka fun.
Mida ma hommikul ise mõtlen ja kellelegi ei ütle on tavaliselt midagi sellist nagu, et võibolla oleks olnud hommikuudus parem üksi jalutada, klapid peas, end selgeks hingata. Aga, kuna oleks on sama hea kui poleks, siis pilt, mis tollel korral tegelikult ekisteeris oli minu kõrval üsna tundmatu tüüp, aga naljakas, kuigi meil ei olnud mitte midagi ühist, kui siis fakt, et me mõlemad olime purjus ja kakerdasime. Kõik sellepärast, et mul oli meeletu läheduse vajadus ning kogu see värk tuletas mulle järjekordselt meelde, et kui ei ole vaimset lähedust, siis õige tunne jääb maha või kaob kuhugile. Ma olen rahul, sest need asjad õpetavad mind ja ma näen enda sisse väga selgelt. Üldse ei kahetse, kõik läks nii nagu pidi minema. Berliin on lihtsalt kogu oma kõiksuses nii ilus, isegi prügi, värvilised seinad ja asjad, mis omavahel kokku ei sobi on ilusad. Linn neelab sind endasse ja see on väsitav, aga ikkagi on õhus mingi seletamatu vabadus. Mõned, kes ennast müra keskel üksi tunnevad lähevad kuuks ajaks sealt ära, mägedesse ja puhastuvad, tulevad tagasi, kirjutavad luuletusi ja loevad neid hiljem, väga tundeliselt luuleõhtutel, kus kedagi ei huvita, kas oled närvis või kardad, sest nad tahavad sind kuulda, et näha, mis su sees. Selline mulje jäi mul ühest luuleõhtust, väikeses lokaalis, punase kardina taga. Armas. Ma ei tahtnud, sealt ära minna, isegi peavalu ei tirinud koju, sest olin väga lähedal tundele, et inimesed on kõik üks aga nii eraldi.
Nii raske on seda edasi anda, blogi tundub ikka kuidagi anonüümne. Täna on olnud kodus olemise päev, olen kirjutanud vähemalt kolm tundi, pausidega, suitsetanud, joonud õlut, pesnud pesu, taustaks muusika mälestustest autos, kui ütlesin nüüd juba minu puhul kuulsaks saanud lause Liisa is on Stand By ja kuulasin U2-d, MuteMath-i, Interpol-i, Moby-it....
Hea on, sest inimesed hakkavad aru saama, et ma olengi selline tüüp, et ma ei saa koguaeg lakkamatult rääkida, vaid pean väikseid hädavajalikke muusika pause võtma, et edaspidi räägitul jälle mõte sees oleks. Muusika annab elule nii palju juurde, sinna sisse on üsna ohutu end ära kaotada. Ma avastasin ka, et mitte midagi ei juhtu, kui kõik enda tunded välja näitad või ütled. Free from that illusion at least.

Berlin-the city that never sleeps

Jah, the city that never sleeps, 8kskord kuulsin seda ka New york'i kohta, aga see on liiga kaugel ja ei ole praegu oluline. T2na l2hen siis k6igepeal Jaroni(mentor) vanemate juurde s66ma ja magama, homme l2hme Berliini, oleme kuni p8hap2evani. Ette ei ole vist m6tet jutustada, mis ma seal tegema hakkan, pigem ikka tagantj2rele r22kida, mis pidu ja kes pidu.
Pikk tee on ees, igatsen s6brainimesi ja tahaksin teie vastu ennast n8hkida.
Lisan 8he pildi, mis ma 8kskord tegin, meeldib plakati s6num.

ATTENTION!

ATTENTION! Poehullud ja inimesed, kes tahavad odavalt Hollandisse tulla(mul on v2ike omakasu ka m2ngus). Kolmap2val algab OSTURALLI, Gotravelil on pakkumine 8ks suund Amsterdami 1120. Mina jookseks. Eriti k2ib see Dorise kohta. Lisainfo internetist kaubamaja osturalli. Proovige ellu j22da ja teisi mitte maha joosta.

Tegelikult on nii, et 8ksk6ik millal inimesed ka tulla m6tlevad, see on igal juhul k6ige odavam variant, sest sigad lennufirmad tahavad eestlastelt h2sti palju raha ja odavlennufirmad ei taha enam Eetisse lennata. Ma ei arvanud, et ma kunagi midagi sellist v2lja reklaamin, aga nagu n2ha siis elu on t2is 8llatusi.
Kairist ja Mikust on natukene kahju, nendel juba ostetud, aga ehk teinekord l2heb 6nneks.

Juhtumisi

Niisiis, mis minuga kahe päeva jooksul märkimisväärset juhtunud on: Eile käisin pargis jooksmas, ega see ei ole mingi Tammsaare park, see on ikka nagu suur ja mets on ja puha, võinoh vähemalt on seal rohkem puid kui mujal, ühesõnaga jooksin, ja äkki ilmus kuskilt välja hiigelsuur hall koer ja hüppas mulle peale, sain südameataki, hingeldasin, naeratsin omanikele, korrutasin ähkides it's OK, it's OK, paitasin koera, lasin tal enda kätt lakkuda ja jooksin edasi.

Olukord nr.2: Täna, pool tundi enne selle postituse kirjutamist sõitsime Ruben'i ja Farah'ga, võiks ka öelda, et üritasime sõita keskklinnast koju. Kaks ratast ja kolm inimest on halb kombinatsioon, eriti kui kaks inimest nendest ei ole hollandist. Ruben juhtis, mina olin pakikal, korraldasime kaks liiklusohtlikku olukorda ja sõtsime kaks korda vastu teeserval seisvaid autosid. Sain korduvalt naerukrambid, järgnes ühine otsus: Next time one of us just walks, Ok. Kuigi leian endiselt,et peaksime selliseid asju rohkem tegema.

Beauty is in a spilt second

Olin unustanud, mis on tõeliselt hea film. Sain jälle aru, et kui ma ei suuda pärast kohe enda reaalsusesse tagasi tulla siis tean, et oli väärt film. Ma olin seda küll enne näinud, aga ma tean, et kui piisavalt kaua vahet pidada siis jõuab hoopis teine mõte kohale. Ma ei hoia seda head tunnet ainult endale, vaid soovin seda jagada. Sõbrad, võtke siis üks õhtu ja vaadake ära film"Cashback".

Soovitan tähelepanelikult kuulata, mida poiss ütleb, mitmeid healoomulisi tõeterakesi ta suust igal juhul kukub, selles võite kindlad olla. Ma olen praegu hästi rahul, isegi vaikuses. Tahaks ka korraks aja seisma panna ja kujude seas jalutada, lihtsalt ,et teada, mis tunne on.Enjoy.

Tehnika ime

Niisiis, meid on tabanud 88ratu edu, meil on kodus internet, oh neid eesootavaid 6htuseid vestlusi Skype´is. N88dsest t66tab ka pesumasin. Vaja ainult minu arvuti 2ra parandada ja vaat et v6ib end koju lukustada. Mida me loomulikult ei tee, t2na l2hme palju 2gedamasse linna kui Arnhem Nijmegen´isse nimelt, Ruben on seal korra k2inud, pidu 24 h. Varsti kirjutan j2lle.

Pilk minevikku

I can't help it, ma pidin selle pildi siia panema, et k6ik ikka teaksid, et mu t6eline identiteet on siiskiTrailer Trash. Pilt sellest kuidas me Katrega (augusti l6pus vist) ralliautoga Kadri maale s6itsime ja tuntud paparazzo Kadri meid k8ll uduselt aga oskuslikult tabas. Pildilt leiate ka alati poosis Tiina. Oh k8ll oli tore juua ja naerda, hiljem tegime Katrega seksikaid-samas ka mitte nii v2ga seksikaid-after-sauna-pilte.

Sisutu

Tegin facebookis h2sti palju teste, iseendalegi m2rkmatult hakkasin neid uskuma. Siis l2ksin suitsetama ja tundsin kuidas normaalne m6tlemine hakkab tagasi tulema. Olen terve p2eva t8hjalt ekraani passinud, sest ma ei tea mida vajan v6i tahan. Pole nagu millegi 8le r66mustada ega ka kurta, samas pole ma kurb. V6i siis ma lihtsalt ei n2e neid asju, mis on ilmselt t6si. Ma olen nagu see kriipssuu smaili. Natuke v2sinud iga hommiku t88meestele ust avamast ja ometi on dussiruumis ikka leke. V6ibolla vaevlen raamatupuuduses, sest "Under the Tuscan sun" ei pressi enam eriti teemasse, kaua sa loed Itaalia k66gist, veinist ja maja restaureerimisest. Saatke raamatuid(soovitatavalt eesti keelseid). L2hen joonistan.

Vastused erinevatele huvitavatele kommentaaridele

Nii nii, pidin just naerukrambid saama, kui lugesin Kairi kommentaari, eelmisele postitusele. Doris 8ritab oma klaverit m88a, et mulle k8lla tulla, v2ga armas. Ja need kuup2evad, muide sobivad mulle ideaalselt, siis saab r2igelt pidu panna aastavahetusel ja nii, oh tulge aga tulge. Kairi ja Mikk on kindlad, see ka meeldib. Mis puutub, sellesse, kas ma ise j6uludel koju tulen, siis ma ei usu, sest ma pakun, et mu enda perekond on sellel ajal Tais ja kui inimesed juba 27 siia tulevad, siis, mis ma sinna koju ikka ronima hakkan. Te olete 2gedad. Aga siiski, kes sundis Dorist oma klaverit m88ma:) Kuidas teil ilmaga on? Meil s8gis ei j6ua 8ldse kohale, esmasp2val oli nii soe.

Kuulasin plaati...

Paljud teist teavad, mis plaadist k2ib jutt, nimelt l6puks ometi kuulasin selle 2ra, sest avastasin, et Rubeni arvutis see actually ka m2ngib. 6nneks olin 8ksi, sest Ruben ei oleks seda pisratae j6ge viitsinud 2mbritesse k8hveldada. 8htlasi on hea, et ma vahetult peale kuulamist kohe blogi update ida ei saanud, sest muidu oleks k6ik lihtsalt liiga mitte eestlaslikult emotsionaalne, on the other hand kahetsen natukene, sest k6ik mida tundsin, et tahan jagada ei ole enam meeles. M2letan sooja tunnet ja j6udu, mis minu sisse l2ks. Nii hea on teada, et kodus on inimesed, kes minusse usuvad. Te suutsite mind 8llatada, sest ma ei osanud oodata osade inimeste h22li, kuid nad siiski olid seal. I mean Kaisa, Siim ja Joosep(Vimm), Kaisale: parim, lihtsalt parim, soundtrack, Gerlile: ma tundsin, nagu ma saaks sinuga tegelikult r22kida ja naersin oodates vastu sinu naeru, Siimule: m6istan mida r22gid ja mulle nii meeldib kui sa 8tled tundelisi asju, mida harvem, seda erilisem you know;). Jah, niiviisi 8ksikuid inimesi toon v2lja mitte sellep2rast, et keegi on kellegist parem, vaid sellep2rast, et tegelikult see k6ik oli pehmelt 6eldes overwhelming. Ja mulle meeldis ka see, et mu ema oli veits purjakil ja loomulikult Musi ees, kus siis veel. Hoolitsege mu ema eest, eksju, sest noh, ma olen memmekas. Minu hetke seisundist niipalju, et olin siin haige, l2kastan ja l6ristan ikka veel , aga on juba parem, see eest nakatasin Rubenit, oh neid s88mepiinu. Mina k2isin teistega t2na j2lle pool hollandit l2bi, kleepisime v2ikestes k8lades plakateid ja s6ime j22tist, rongid meeldivad mulle. Haiguse t6ttu j2i mul n2dalavahetusel pidutsemine 2ra, ongi hea, alkoholi saigi juba liiga palju. 8ksi olemine oli ainult natukene halb, vaatasin vist k6ik filmid Rubeni arvutist 2ra. Hiljem arutasime, et mis v2rk mul selle 8ksi olemisega siis on, Ruben' it tsiteerides:"You have to learn". Tal on 6igust, pean 6ppima 8ksinda olemist, vaikus ei olegi nii hirmus, kui me ainult julgeks seda kuulata.

Pealkirjata

Tunnen kohustust blogi update'ida. Shalalaa, s8gis on k2es. Tore, sest saan k6ik on puhvaikad j2lle selga t6mmata ja t2navatel pingviini m2ngida. Tegelikult nii k8lm veel ei ole, p2ike paistab, aga ei saa just v2ita, et rannailm. Iseendalegi m2rkamatult alustasin ilmast, seda teevad k6ik hollandlased, ju siis sobin h2sti, kuigi ka mulle tundus alguses imelik, et nad koguaeg ilmast r22givad. Eile k2isin jooksmas ja neighborhoodi avastamas, leidsin pargi, kus olid puud ja puha ja ilus ja m6nus. T2na tunnen ennast erakordselt h2sti, see on v2ga oluline, sest 6htul on kodus suur pidu, we call it THE Housewarming party, umbes 20 inimest ja puha. T6esti loodan, et suudan seda hiljem v6rrelda kodus(Eestis) toimunud pidudega, sest muidu igatseksin ennast puruks (asjaosalised peaksid teadma millest r22gin).
Ja kui kellegil j22b mulje, et ainuke asi mida ma siin teen on joon 6lut ja pidutsen, siis ei, eile vaatasime Farah'ga(8ks t8druk, kes praegu meil elab) n2iteks filmi, j2in k8ll magama, aga siiski, vaatasime. Ja eile kui ma office's olin, k2isin meetingul ja sain tasklisti, hiljem kirjutasin 8he artikli ja valisin pilte. Vot. Ja teisip2eval k2isime Den Haag'is, seal oli mingi kuninganna 8ritus, kus ta k6igepealt s6idab l2bi linna kuldes kaarikus ja lehvitab k6igile ja siis teatab pika ja igava k6nega, mis on selle aasta majandusplaan. Me k2isime seal niisama, inimestele lolli m2ngimas(roosa mikrofoni, plastamassist krooni ja sametlilla keebiga). K8sisime neilt, et kui nemad saaksid midagi muuta, v6i oma k6ne teha, siis mida nad 8tleksid. Sealt tuli p2ris h2id p2rleid, aga overall j2i see 8ritus minu jaoks natukene arusaamatuks. Kuningannat ma ka ei n2inud, sest ma olen liiga l8hike, aga see selleks. Lepin arusaamatusega, sest ma ei oska veel keelt ja ei tea midagi majandusest ega poliitikast(and I intend to keep it that way). Aga inimesed, kellega k2isime olid toredad ja nalja sai, so why not. Ja ofcourse leidus ka vaimustuses fotograafe, kes k6ik leidsid minu soengu olevat 22retult huvitav ja kl6psasid pilte ning naeratasid, mulle see meeldis:)
Muidu naudin olemise kergust ja rattaga koju s6ites head muusikat ja m6tisklusi. Varsti panen siia pildi Liisast ratta peal, sest mu ratas on 2ge ja slightly roostene.
8ksp2ev r22kisin emaga telefonis, tal on nii armas h22l, siis avastasin, et eesti keel k6lab imelikult ja tundsin, et ei oska enam r22kida.

Still EVS house ehk kodu.

Minu tuba ja aken.
Minu tuba(always in transformation) ja voodi.


Stairs to magamistoad.
Ruben's back ja part of elutuba.
Media center.
Couch for surfers.
Stairs to front door.

EVS house ehk kodu

Vaade from the kitchen to the incredible balcony.
Balcony ja tool.
Kitchen ja pott.
Kitchen ja laud
Kitchen ja fridge.

To be continued.......

Elame nüüd kahekesi

Eile jõudis Ruben. Käisime tal Amsterdamis vastas ja sain oma esimese Dutch Railway kogemuse, mis oli unbeliveable. Rongid sõitsid ja ei sõtnud ka. Astusime enda arust õigesse rongi, kui järsku kõik inimesed välja läksid ja naerma hakkasid, olime mitmetes huvitavates rongijaamades ja lõpuks pidime ringiga Arnhemisse tagasi sõitma. Ühesõnaga pikk ja huvitav lugu koos väsinud Rubeni, tema kadunud I-pod'i ja lost luggage'iga, mis meile täna hommikul ukse taha toodi. Elu on seiklus. Õhtul läksime teistega õlut jooma, pubisse, kus pakutakse 150 erinevat tüüpi õlut. Otsustasime, et kahepeale õnnestub meil kõik EVS'i jooksul ära proovida. Juba eile olime üsna purjus, kooserdasime koju, suitsetasime ja kuulasime mussi. Tal on nii palju muusikat, et see on võimatu. Me oleme sarnased. Ainult, et tema oskab süüa teha ja mina mitte. Ta tegi mulle päris tortillat ja poes käisime ka. Söögiga on hästi, kõigega on hästi. Ja ta kallistab palju, see on nii tore, üldse on lahe kui inimesed mind katsuvad. Täna vaatame filmi ja joome õlut, sest meil on vaba päev ja homme ka. Tunnen ennast natukene imelikult aga armastan elu.

S6pradele

Heh, eelmine pealkiri k6las k8ll niimoodi nagu ma oleks anon88mne alkohoolik ja rehab'is. Aga jah, see selleks, muidu see plaat mis teatud inimesed mulle kinkisid, ma ei ole saanud seda kuulata/vaadata sest see on mingis mov formaadis ja mu arvuti t66juures ei m6ista seda, samas ka mina ise ei ole sellest midagi kuulnud. Oleks tegelikult v2ga hea saada teada, mis seal peal on. Kui Uku mu blogi loeb siis 2kki ta saab mind aidata. Jagame armastust, ma receive'in k8ll oma telepaatiliste tundlatega p2ris palju, eile k8ll tundsin. Ja kui keegi mu ema n2eb, siis tehke musi.

Kolmas p2ev

Aeg l2heb kiiresti. Sellesm6ttes, et kell l2heb kiiresti ja 6htuti olen p2ris v2sinud. Praegu just oli meeting, k6ik r22kisid, mis nad see n2dal teinud on ja mis neil plaanis on. Mina olin ka seal, varsti tuleb poster sticking action ja n88d ma hakkan juba rohkem aru saama, mida ma tegema hakkan.
Elie 6htul istusin oma suurep2rasel ja 88berromantilisel r6dul, tegin suitsu ja j6in Leffe 6lut, tahtsin osta Leffe Blonde, aga ostsin kogemata Triple, mis on 8,2 vol kui ma ei eksi, hiljem tundsin ennast veidi kaalutuna, see oli fun. Helistasin Gerlile, suu l2ks k6rvuni ja r22kisime veits juttu, oli soe tunne, p2rast tuli kohe inspiratsioon ka peale ja ehitasin asjadest nagu tool, riiul, v2iksem tool, roosa 2mber ja m6ned raamatud endale statiiivi ja pildistasin katuse tagant piiluvat kuud, eks n2is kas v2lja ka tuli. Hiljem kirjutasin mingeid m6tteid oma toredasse m2rkmikusse. Nautisin, 6ppisin hetkes olemist ja suitsetasin.

Minu aadress

Kirjutage ja joonistage:

Klarendalsweg 373
6822 GS
Arnhem
The Netherlands

Kohal

Yesterday I arrived at Arnhem. J2llegi pean kirjutama inglise keeles sest mu laptop otsustas mitte t66data ja office'i klaviatuuril ei ole t2pitahti ja numbritega on kole kirjutada. So the EVS house is cool, we have two floors, on the first floor there is the living room, the kitchen, the oh so beautiful balcony and the peldik and on the second floor are the bedrooms and the bathroom. Right now I have a problem with the shower: the water does'nt go down the drain very fast so it drips down to the first floor, but they said it will be fixed soon and I don't mind very much. I also have a lot to do around the house wich is also nice, because I can decorate and paint and do fun stuff. My Bike is white and rusty and old, just the way I like it. Im feeling wierd, but happy. I also got my first task, which I asked for myself and it is collecting lunch money from people at the office, because we eat together at lunch. Loodan varsti eesti keelse s8steemi v2lja m6elda, tahaks ikka eesti keeles kirjutada. One more thing, my laptop decided to stop working, so I have to cope with silence in the house, but hey at least I have my mp3 player. People here are nice and today I'm gone meet Harmen my second mentor, so wehee, I have plans for the evening.
Thats all for now, because my mind is all over the place and it's hard to collect the pieces and put it in text.

Before

Hereby I start my blog, having only expectations and a tingling feeling in my stomach.
Today is Friday and I leave from Estonia to the Netherlands for a year in approximately 2 days.
My head is full of thoughts mostly involving what things should I take with me: the pillow or the teddyrabbit, the speakers or the headphones and all the endless other things. I don't know what is ahead of me, but I recognize intense movement making me feel indescribable.

Alustasin inglise keeles, tundus lahe mõte ja hästi poeetiline ka. Praegu mõtlesin Uku peale ja Dorise ja Katre ja inimeste...
Dorus ja Marit käisid just minu juures, sõime friikaid ja jõime lassit, õppisime Hollandi keelt, õigemini mina puristasin ja Marit/Dorus naersid, vaatasime Hollandi parimaid lühifilme ja jätsime igaks juhuks hüvasti. Marit ja Dorus hoolitsevad minu eest hästi, et ma võimalikult pehmelt Arnhemisse kohale jõudes maanduksin. Ja seda lauset ei kirjutanud ma mitte sellepärast, et Marit palus, et ma oma blogis neid ühe korra ära mainiksin(just in case mainisin ära). Ühtlasi sain aru kui õnnelik ma olen, Marit ütles, et olen Happypepu.
Praegu on hea üksi olla.