Mentaalse intiimsuse võimalikkusest

Berliin.Kreuzberg.Tänavad.Inspiratsioon.Inimesed.Squatid.Lugematul arvul tehaseklubisid ja baare. Jah olgu, olen vaimustuses, aga poolikus, või pigem nagu kolmveerandvaimustuses. Jah, ma ei maganud nelja päeva jooksul rohkem kui 10 tundi. Jah, ma naersin ennast lolliks, tantsisin kannad villi, naersin veel, käisin maailma imelikumas baaris, mille nimeks Bierlokal, toppisin raha jukeboxi, nägin häid inimesi, laulsin white trailer trash karaokebaaris, tantsisin veel, käisin endises vanglas jalutamas, pildistamas. Kõige selle juures, hästi palju muusikat, head muusikat ja chillout inimesi. Inimesed ümber minu ja mina ümber nende, kelle näost näha, et nad on selleks, et olla ja siis kasvab see suur linn üle nende peade ja nad ei tea enam, kuhu minna ja mida teha. Siis nad otsivad enda kõrvale teise inimese ja kallistavad, suudlevad, tantsivad ja kõnnivad varahommikul udus koju, naerdes ja kukuvad voodisse, et hommikul leida enda kõrvalt teine. Siis on neil natukene piinlik, aga mitte halb, lihtsalt inlimkkusest natukene piinlik. Siia kirjutades tundub see kogemus veel rohkem väärt. Kogu müra keskel võib vahel ka juhtuda, et pidevalt püsiv peavalu paneb korraks muretsema, kui turvatunne korraks kaob, siis saab kohe ka leevendust: Helistasin emale, lasin ennast maapeale tuua, vahel on vaja mulle meelde tuletada, et enda mõtteid ei maksa liiga tõsiselt võtta.
Alguses tahtsin kirjutada, sellest kuidas füüsilist lähedust on niivõrd lihtne leida ja kuidas vahel tundub, et klubid on selleks loodud, et kedagi sealt koju tassida. Siis mõtlesin, et ma ei viitsi sellest rääkida, kuna lõppudelõpuks sõltub kõik minust endast, mida ma sinna tegema lähen, vahel lihtsalt otsin head muusikat ja ignoreerin kaaslaste pilke ja jutte sellest kuidas seks on ikka põhiline ja mida muud sa sinna ikka tegema lähed, kui seda otsima. Nojah ja vahel ma lihtsalt lõõbin kaasa, sest tuleb tunnistada, et see on naljakas. Ning hommikul kõik detailid üle käia on ka fun.
Mida ma hommikul ise mõtlen ja kellelegi ei ütle on tavaliselt midagi sellist nagu, et võibolla oleks olnud hommikuudus parem üksi jalutada, klapid peas, end selgeks hingata. Aga, kuna oleks on sama hea kui poleks, siis pilt, mis tollel korral tegelikult ekisteeris oli minu kõrval üsna tundmatu tüüp, aga naljakas, kuigi meil ei olnud mitte midagi ühist, kui siis fakt, et me mõlemad olime purjus ja kakerdasime. Kõik sellepärast, et mul oli meeletu läheduse vajadus ning kogu see värk tuletas mulle järjekordselt meelde, et kui ei ole vaimset lähedust, siis õige tunne jääb maha või kaob kuhugile. Ma olen rahul, sest need asjad õpetavad mind ja ma näen enda sisse väga selgelt. Üldse ei kahetse, kõik läks nii nagu pidi minema. Berliin on lihtsalt kogu oma kõiksuses nii ilus, isegi prügi, värvilised seinad ja asjad, mis omavahel kokku ei sobi on ilusad. Linn neelab sind endasse ja see on väsitav, aga ikkagi on õhus mingi seletamatu vabadus. Mõned, kes ennast müra keskel üksi tunnevad lähevad kuuks ajaks sealt ära, mägedesse ja puhastuvad, tulevad tagasi, kirjutavad luuletusi ja loevad neid hiljem, väga tundeliselt luuleõhtutel, kus kedagi ei huvita, kas oled närvis või kardad, sest nad tahavad sind kuulda, et näha, mis su sees. Selline mulje jäi mul ühest luuleõhtust, väikeses lokaalis, punase kardina taga. Armas. Ma ei tahtnud, sealt ära minna, isegi peavalu ei tirinud koju, sest olin väga lähedal tundele, et inimesed on kõik üks aga nii eraldi.
Nii raske on seda edasi anda, blogi tundub ikka kuidagi anonüümne. Täna on olnud kodus olemise päev, olen kirjutanud vähemalt kolm tundi, pausidega, suitsetanud, joonud õlut, pesnud pesu, taustaks muusika mälestustest autos, kui ütlesin nüüd juba minu puhul kuulsaks saanud lause Liisa is on Stand By ja kuulasin U2-d, MuteMath-i, Interpol-i, Moby-it....
Hea on, sest inimesed hakkavad aru saama, et ma olengi selline tüüp, et ma ei saa koguaeg lakkamatult rääkida, vaid pean väikseid hädavajalikke muusika pause võtma, et edaspidi räägitul jälle mõte sees oleks. Muusika annab elule nii palju juurde, sinna sisse on üsna ohutu end ära kaotada. Ma avastasin ka, et mitte midagi ei juhtu, kui kõik enda tunded välja näitad või ütled. Free from that illusion at least.