Öised reisid ja soojad pühapäevad

Eile oli pühapäev, mul oli hästi palju emotsioone, tahtsin kirjutada, aga ei viitsinud, kirjutan siis täna.
Elu nagu filmis.
Laupäeva õhtul, oli jälle pidu, läksin sinna, jõin kiiresti ühe viinakokteili, vaatasin veits ringi, rääkisin veits juttu ja siis otsustasin ära, et terve päev peas ringi käiv dilemma ei ole pooltki nii huvitav kui ära otsustamine ja midagi ette võtmine. Ei tasu unustada ka, et teine inimene pidi mind ikka nats tagant ka lükkama, et ära otsustaksin. Ühesõnaga, jooksin siis koju, vaatasin rongi ajad, laenasin raha, võtsin oma seitse asja ja panin rongijaama poole ratta pakikal ajama. Pole vist midagi kunagi nii kiiresti teinud. Aga oli vaja minna, tundsin et oli vaja natukene oma liblikate järel joosta and after all it was fun. Igatahes jooksin rongi peale, sõitsin Ede-wageningenisse, jooksin bussi peale, sõitsin Utrechti, jooksin järgmise rongi peale ja sõitsin Almere'i. Pool kaks öösel, tühi rongijaam, vihm ja siis tema. Veel üks liikuv trepp ja seisingi vastamisi. Nii naljakas oli, ta ütles, et ma olen täitsa segane, aga, et meeldib talle. Suudles. Oligi nagu filmis, meeldib. Siis jälle väike rattasõit pakikal ja olin soojas toas teetassiga. Rääkisime pool ööd maad ja ilmad kokku...Hommik. Läksime koeraga poodi, ostsime süüa, ta ei lasknud mul maksta, nagu ikka, pole sellise kohtlemisega harjunud, aga noh, why not. Terve pühapäev oli hea olla, ei tunne temaga koos olles, (muuseas ta nimi on Kyrro, ei viitsi siin mingit poeetilist tematamist jätkata, poeetiline tuju läks niikuinii juba üle). Jah, ei tunne temaga koos olles, et pean miskisugustele ootustele vastama, ta on hästi aus, ei mingit keerutamist, aga ikka ta on huvitav. Me oleme erinevad, see on ka põnev. Talle meeldib, et ma olen pehme ja mulle meeldib, et ta suudleb hästi. Tegelikult on kõik väga lihtne, aga ma ajan oma peas asju ikka keeruliseks. Sellel samal põhjusel ma öösel niiviisi läksingi, et ma ei hakkaks endale igast asju ette kujutama ja nendest huvitavaid illusioone tekitama, sest tean, et komme on mul seda teha. Meelde tuli, mis tahtsin öelda, ma sundisin teda New Mooni vaatama, nalja pärast, see on ikka nii tobe film, kvaliteet ja stoori annab soovida, aga naljakas oli. Veel seda, et elu on huvitav ja Portishead'i on hea kuulata.
Emotsioone tänasest päevast: Võtsin töö juures õhtupoolikul väikese pausi ja läksin Myrto'ga jalutama, nii hea on teist inimest järk järgult tundma õppida, tema on ka nii põnev ja ta ütles mulle nii häid asju, temaga juhtus alguses sama asi, mis mul alati juhtub inimestega kellega ma lõpuks kõige paremini läbi saan. Tänase jalutuskäigu ajal rääkisime paljudest asjadest ja jõudsime järeldusele, et me oleme mõlemad üsna totud olnud ja üksteist asjatult kartnud ja kaitsekihtidega blokeerinud. Leidsime, et oleme väga sarnased, see kõik on nii toredalt inimlik, pärast itsitasime.
Praegu hakkasin mõtlema, et miks ma küll eriti tihti siin tööst ei räägi. Teate sõbrad, ühel lihtsalt põhjusel. See ümbritseb mind 8 tundi päevas ja ma ei viitsi laterdada ja siin on hea hoopis enda sisemonolooge lahti arutada.

Üks hommikutest

Laupäeva hommik. Väljas on vihm, jookseb akendelt alla. Eilsest peost on inimesi järel, kes istub maas ja kirjutab, kes räägib üle eilseid teemasid, kes üritab leida kadunud sokke. Mõni üritab veel magada. Aga muusika kõlab hästi, ka hommikul, ehk pareminigi kui õhtul. Aga mina, mis mina siis ka teen. Olen ka inimestega koos, õhkkond on hea, kuidagi naturaalne ja rahulik, nagu egod veel magaksid kuskil. Mul on hea meel, sest olen väsinud ülevoolavusest, ülevoolavalt õnnelik või kurb võivad olla üsna kurnavad. Praegu on hea, asjad tunduvad olevat balansis ja neutraalsed aga tunnetatavad. Kui välja arvata, et mul on liblikad, mitte toas ringi lendamas vaid kõhus. Olen isegi üllatunud, pole nii ammu liblikaid olnud, et ma ei oskagi kuidagi nagu nendega tegeleda. Aga peale väikest nõustamis sessioni Farah'ga, jõudsin järeldusele, et hea on midagi teise inimese vastu tunda. Jah, ma ei ole endiselt muutunud, ei suuda siiamaani midagi endale hoida, pean ikka kohe kellegi leidma kellele välja platerdada, mis mu sees toimub. Hmm, jah, mõnus on igatahes, võib vist öelda, et liblikad ületavad enesehaletsuse, igati positiivne. Mul ei tule meelde millest ma veel rääkida tahtsin, jah, õigus, mis pidu see siis eile ka oli...Transgender party, mu duubelidentideedi nimi on Lissandro. The man side of me is even more confused than the woman but hey, at least it was fun. Väike vahepala, kuidas küll blogisse kirjutamine võib ikka kaua aega võtta, aga lõpetasin just ühe suitsu teise järel ja avastasin, et kirjutamine on nauditavam kui ma arvasin, muusika on endiselt inspireeriv. Avastasin veel ühe asja, whenever there is liblikad there is listening to Interpol-Stella was a diver and she's always down. Tundub eriti mööda muusika liblikate jaoks, aga alati juhtun seda kuulama. Praeguseks aga meeleolu muusika, ma võiksin oma raadiojaama teha. Keskpäevaste meeleolusaadetega näiteks. Okei, päris kõike, mis pähe tuli, kirjutasin siia, sama kaootilises järjekorras nagu mu peas ilmus. Enjoy the song.

Tulin koju

Otsustasin, et minust pole tööjuures sellise katkise elevandina mingit kasu, mõtlesin siis, et tulen korraks koju ja pikutan natukene. Loomulikult oli vaja hoopis lahendada sadu asju nagu näiteks rätikute pesemine ja dussiruumi äravoolu augu pumpamine, teraapia missugune. My ass. Igastahes nüüd tuleb jälle tagasi office'isse minna. Vähemalt olen hakkama saanud dokumentaaliõhtute korraldamisega. Vastutav isik peaks siiski kohal viibima. Aga miks ma tegelikult üldse praegu kirjutada tahtsin oli, et mulle tundub aina enam ja enam, et ma olen tulnukas ja minu mõte on kas alaarenenud või liialt erinev ülejäänud maailma mõttest.

Mõtteid on igasuguseid. Palju ka. Ei kao ka.

Tõesti jube palju mõtteid on, aina tuleb juurde. Väga palju mõjutavad mu olemist. Ma ikka mõtlen, et kuidas ühest väga väikesest asjast nagu tühisest, tillukesest mõttest võib saada midagi suurt ja mitte alati kõige positiivsemat. Siis on veel mõtted, mis korrutavad sulle kui üksi sa tegelikult oled. Ja siis ajad sassi illusiooni ja reaalsuse ja kõik tundub äkki nii tõsi olevat ja siis enam ei tundu vaid ongi. Järgnevad erinevad võimalused, neelad kõik alla ja üritad olla(pidev üritamine blokeerib kõige muu tunnetamise), teed midagi eriti mõttetut, nagu näiteks lähed koju ja üritad erinevate viisidega siemist sitta väliste vahenditega üle kirjutada(alkohol, mõttetud telesarjad ja filmid) see variant ka üsna ruineeriv, kolmas variant on, aga natukene segane, üritad endale pidevalt meelde tuletada, et vahel on täitsa okei olla ülisensitive ja kõike isklikult võtta ja on okei olla kurb ja lõppudelõpuks produtseerib kõike seda sitta niikuinii ego, niiet kõik peaks ju korda saama. Nõustun, et kolmas variant on ehk kõige vähem destruktiivne, aga, mis siis saab kui enesele korrutamine enam ei aita, sest sa otsid ja otsid, aga sa ei leia midagi, mis pakuks tugevamat tunnet kui see sama aina korduv mõtete jada. Ja sa ei lõpeta otsimist, ehk sellepärast, et kuhugile sinu sisse on kirjutatud, et on olemas higher purpose. Aga võibolla sellepärast, et sa vaatad oma kaaslasi.Teisi inimesi. Ja kuna nende mõtted sulle ei paista ja endaga veedad rohkem aega koos kui nendega. Siis tunduvad nad olevat rahul. Ja sa tead, et tegelikult see ei ole nii, aga see mida näed ületab teadmise, et kõigil on oma pusa mida lahti arutada. Sellele järgnevat egomonoloogi nimetatakse vist kadeduseks. Ja pärast kadedust, oled lihtsalt apaatne ja ei hooli suht millestki, peale selle, et tahaks lihtsalt koju, katsuda oma käega tuttavaid asju, sest uut enam praegu ei mahu su sisse, sest oled unustanud kuidas miski tuttav võib olla, tunduda. Tahad astuda oma päris kodu uksest sisse, paitada koera, diivanile kukkuda, istuda ja lasta kõigel olla ja settida. Tahad kallistada inimesi, kellel on pesa su südames. Siis oled juba punktis, kus ei piisa sellest, et vetsus istudes mõtled kuidas kodulennujaamas sind oodatakse ja ainult sellest mõttest lased naerupahvaka kuuldele. Siis sellest enam ei piisa, siis tahad, et see oleks reaalsus praegu...
Praegu ma nutan nagu lollakas. Ja mõtlen seda, et kas ma oleks ikka pidanud ennast siia niiviisi laiali laotama. Õnneks on oleks sama hea kui poleks. Ja ma ei otsi haletsust, vähemalt ma tean mida ma ei otsi...võibolla otsin tugevat posti, mille peale korraks toetuda.
Ideaalselt sobib siia momenti lugu Rob Pattinson-Never think.

Lõhun vaikuse

Niisiis otsustasin ennast kokku võtta ja kirjutada, ei ole ilus oma sõpru niiviisi teadmatuses hoida ja üle kuua aja blogis vaikust pidada. Ma võiksin ju rääkida, mis on kuu aja sees juhtunud ja mida ei ole juhtunud, aga mu peas on kõik väga kaootiline ja eales ei ole ma võimeline kõike järjekorda panema ja meenutama. Praegu tuli meelde üks seik, paar nädalat tagasi Amsederdamist tagasi sõites, rongis, pühapäeva õhtul, kollane valgus, väsinud Liisa. Eelneval õhtul olin läbi käinud neli muuseumit. Oli muuseumiöö. Siis oli Anna ka veel siin. Käisime mingis imelikus meedia laboris, nimi kõlab huvitavalt aga sisu annab soovida, see oli igav ja ebaselge, liiga palju erinevaid asju koos, mõtte koondamine võimatu, silmailu ka vähe. Järgmine koht oli Foam, fotomuuseum, loomulikult sain sealt pähe palju juurde. Järgmine koht oli vist Nimk, või miskit sellist... Supermario ja muude vanade mängude muusika miksitud Dubstepi vibratsioonidega, mõnus, palju värve ja helisid ja inimesi ja tantsu ja erinevate valgustega tubasid. Järgnevalt õppisin seda, et suure grupiga ei ole mõtet õhtul välja minna, eriti kui on liiga palju võimalusi kuhu minna. Sellisel juhul ei saa lõpuks kuskil rohkem olla kui 15 minuit, sest kui kõikide inimeste sees olev tunne, et alati on kuskil mujal parem siin kokku panna siis on see kümnekorde ning paigalseis ja lihtne olemine muutub võimatuks. See selleks, järgmine koht oli Hermitage, ja ka Hollandis on see, no igal juhul palju vene ajalugu ja ilusi riidesse pandud külastajaid. Tundsin seal ennast nagu lootusetu hipi, aga polnud viga. Siis läksime afterpartyle, mina olles joonud suurtes kogustes veini jäin bussis magama, üsna tüüpiline. Klubi nimega Sugarfactory, olime kuulnud, et on hea koht. Pärst seda kui mind poole tunni järel turvamees suitusruumis ründas olles otsustanud, et ma olen taskuvaras, otustasin, et vist ikka ei ole kõige parem, muusika oli ka pinnapealne ja inimesed snoobid. Aga sellest polnud midagi, õhtuga olin rahul, sest sai läbi uduse Amsterdami koos Annaga studenthousi jalutatud ja varahommikused burgsid söödud. Järgmiselt hommikul oli Annal aeg minna, saatsin ta koos kodinatega rongijaama. Mõlemad pöörasime selja, vaatasime korra tagasi ja rongi ta kadus, Eesti poole teele. Nüüd kõndisin pikalt otisisin üles oma sõbrad A.L ja M., veetsime terve päeva A.L suurepärases korteris, joonistasime riiete peale, nautisime muusikat, rääkisime elust, saime üksteist veel rohkem tundma, suitsetasime ja sõime sokolaadi saiu. Vaieldamatult kvaliteetseltskonnaga parimalt veedetud pühapäev. Nii hea, et olen endale leidnud kaks inimest, kes nagu Eesti sõbradki, tuletavad mulle meelde kui armas ma ikka võin olla ja kuidas nad mind armastavad. Imelik, me teame üksteist veel nii vähe, aga tunnen, et nendega rääkides ei kao mu sõnad kuhugi tundmatusse ja armastus ei ole midagi sellist mille pead välja teenima.

Kõik eelnev, on see mille peale rongis sõites tagasi mõtlesin, kõige tugevamaid tundeid nendest tekitas, jalutuskäik Annaga, tema lahkumine ja terve pühapäeva pärastlõuna. Istusin, kuulasin Anna muusikat, olin rahulik, õnnelik, peas palju pilte ja mõtteid. Nüüd siis tean mis mind inspireerib. Head inimesed ja tunded, vahel on isegi kurbus väga produktiivne, tuleb ainult, ette vaadata, et selle sisse kinni ei jää. Nüüd soovin, et oleksin oma ideed kirja pannud, paljud neist on kuhugi kadunud. Sai nüüd päris palju kirjutatud. Lõpetuseks üks Loesje mõttetera:

IF YOU PRESERVE PROGRESSIVE THOUGHTS THEY MIGHT BECOME CONSERVATIVE.

Kirjutamiseni...