Üks hommikutest

Laupäeva hommik. Väljas on vihm, jookseb akendelt alla. Eilsest peost on inimesi järel, kes istub maas ja kirjutab, kes räägib üle eilseid teemasid, kes üritab leida kadunud sokke. Mõni üritab veel magada. Aga muusika kõlab hästi, ka hommikul, ehk pareminigi kui õhtul. Aga mina, mis mina siis ka teen. Olen ka inimestega koos, õhkkond on hea, kuidagi naturaalne ja rahulik, nagu egod veel magaksid kuskil. Mul on hea meel, sest olen väsinud ülevoolavusest, ülevoolavalt õnnelik või kurb võivad olla üsna kurnavad. Praegu on hea, asjad tunduvad olevat balansis ja neutraalsed aga tunnetatavad. Kui välja arvata, et mul on liblikad, mitte toas ringi lendamas vaid kõhus. Olen isegi üllatunud, pole nii ammu liblikaid olnud, et ma ei oskagi kuidagi nagu nendega tegeleda. Aga peale väikest nõustamis sessioni Farah'ga, jõudsin järeldusele, et hea on midagi teise inimese vastu tunda. Jah, ma ei ole endiselt muutunud, ei suuda siiamaani midagi endale hoida, pean ikka kohe kellegi leidma kellele välja platerdada, mis mu sees toimub. Hmm, jah, mõnus on igatahes, võib vist öelda, et liblikad ületavad enesehaletsuse, igati positiivne. Mul ei tule meelde millest ma veel rääkida tahtsin, jah, õigus, mis pidu see siis eile ka oli...Transgender party, mu duubelidentideedi nimi on Lissandro. The man side of me is even more confused than the woman but hey, at least it was fun. Väike vahepala, kuidas küll blogisse kirjutamine võib ikka kaua aega võtta, aga lõpetasin just ühe suitsu teise järel ja avastasin, et kirjutamine on nauditavam kui ma arvasin, muusika on endiselt inspireeriv. Avastasin veel ühe asja, whenever there is liblikad there is listening to Interpol-Stella was a diver and she's always down. Tundub eriti mööda muusika liblikate jaoks, aga alati juhtun seda kuulama. Praeguseks aga meeleolu muusika, ma võiksin oma raadiojaama teha. Keskpäevaste meeleolusaadetega näiteks. Okei, päris kõike, mis pähe tuli, kirjutasin siia, sama kaootilises järjekorras nagu mu peas ilmus. Enjoy the song.