Mõtteid on igasuguseid. Palju ka. Ei kao ka.

Tõesti jube palju mõtteid on, aina tuleb juurde. Väga palju mõjutavad mu olemist. Ma ikka mõtlen, et kuidas ühest väga väikesest asjast nagu tühisest, tillukesest mõttest võib saada midagi suurt ja mitte alati kõige positiivsemat. Siis on veel mõtted, mis korrutavad sulle kui üksi sa tegelikult oled. Ja siis ajad sassi illusiooni ja reaalsuse ja kõik tundub äkki nii tõsi olevat ja siis enam ei tundu vaid ongi. Järgnevad erinevad võimalused, neelad kõik alla ja üritad olla(pidev üritamine blokeerib kõige muu tunnetamise), teed midagi eriti mõttetut, nagu näiteks lähed koju ja üritad erinevate viisidega siemist sitta väliste vahenditega üle kirjutada(alkohol, mõttetud telesarjad ja filmid) see variant ka üsna ruineeriv, kolmas variant on, aga natukene segane, üritad endale pidevalt meelde tuletada, et vahel on täitsa okei olla ülisensitive ja kõike isklikult võtta ja on okei olla kurb ja lõppudelõpuks produtseerib kõike seda sitta niikuinii ego, niiet kõik peaks ju korda saama. Nõustun, et kolmas variant on ehk kõige vähem destruktiivne, aga, mis siis saab kui enesele korrutamine enam ei aita, sest sa otsid ja otsid, aga sa ei leia midagi, mis pakuks tugevamat tunnet kui see sama aina korduv mõtete jada. Ja sa ei lõpeta otsimist, ehk sellepärast, et kuhugile sinu sisse on kirjutatud, et on olemas higher purpose. Aga võibolla sellepärast, et sa vaatad oma kaaslasi.Teisi inimesi. Ja kuna nende mõtted sulle ei paista ja endaga veedad rohkem aega koos kui nendega. Siis tunduvad nad olevat rahul. Ja sa tead, et tegelikult see ei ole nii, aga see mida näed ületab teadmise, et kõigil on oma pusa mida lahti arutada. Sellele järgnevat egomonoloogi nimetatakse vist kadeduseks. Ja pärast kadedust, oled lihtsalt apaatne ja ei hooli suht millestki, peale selle, et tahaks lihtsalt koju, katsuda oma käega tuttavaid asju, sest uut enam praegu ei mahu su sisse, sest oled unustanud kuidas miski tuttav võib olla, tunduda. Tahad astuda oma päris kodu uksest sisse, paitada koera, diivanile kukkuda, istuda ja lasta kõigel olla ja settida. Tahad kallistada inimesi, kellel on pesa su südames. Siis oled juba punktis, kus ei piisa sellest, et vetsus istudes mõtled kuidas kodulennujaamas sind oodatakse ja ainult sellest mõttest lased naerupahvaka kuuldele. Siis sellest enam ei piisa, siis tahad, et see oleks reaalsus praegu...
Praegu ma nutan nagu lollakas. Ja mõtlen seda, et kas ma oleks ikka pidanud ennast siia niiviisi laiali laotama. Õnneks on oleks sama hea kui poleks. Ja ma ei otsi haletsust, vähemalt ma tean mida ma ei otsi...võibolla otsin tugevat posti, mille peale korraks toetuda.
Ideaalselt sobib siia momenti lugu Rob Pattinson-Never think.