Lõhun vaikuse

Niisiis otsustasin ennast kokku võtta ja kirjutada, ei ole ilus oma sõpru niiviisi teadmatuses hoida ja üle kuua aja blogis vaikust pidada. Ma võiksin ju rääkida, mis on kuu aja sees juhtunud ja mida ei ole juhtunud, aga mu peas on kõik väga kaootiline ja eales ei ole ma võimeline kõike järjekorda panema ja meenutama. Praegu tuli meelde üks seik, paar nädalat tagasi Amsederdamist tagasi sõites, rongis, pühapäeva õhtul, kollane valgus, väsinud Liisa. Eelneval õhtul olin läbi käinud neli muuseumit. Oli muuseumiöö. Siis oli Anna ka veel siin. Käisime mingis imelikus meedia laboris, nimi kõlab huvitavalt aga sisu annab soovida, see oli igav ja ebaselge, liiga palju erinevaid asju koos, mõtte koondamine võimatu, silmailu ka vähe. Järgmine koht oli Foam, fotomuuseum, loomulikult sain sealt pähe palju juurde. Järgmine koht oli vist Nimk, või miskit sellist... Supermario ja muude vanade mängude muusika miksitud Dubstepi vibratsioonidega, mõnus, palju värve ja helisid ja inimesi ja tantsu ja erinevate valgustega tubasid. Järgnevalt õppisin seda, et suure grupiga ei ole mõtet õhtul välja minna, eriti kui on liiga palju võimalusi kuhu minna. Sellisel juhul ei saa lõpuks kuskil rohkem olla kui 15 minuit, sest kui kõikide inimeste sees olev tunne, et alati on kuskil mujal parem siin kokku panna siis on see kümnekorde ning paigalseis ja lihtne olemine muutub võimatuks. See selleks, järgmine koht oli Hermitage, ja ka Hollandis on see, no igal juhul palju vene ajalugu ja ilusi riidesse pandud külastajaid. Tundsin seal ennast nagu lootusetu hipi, aga polnud viga. Siis läksime afterpartyle, mina olles joonud suurtes kogustes veini jäin bussis magama, üsna tüüpiline. Klubi nimega Sugarfactory, olime kuulnud, et on hea koht. Pärst seda kui mind poole tunni järel turvamees suitusruumis ründas olles otsustanud, et ma olen taskuvaras, otustasin, et vist ikka ei ole kõige parem, muusika oli ka pinnapealne ja inimesed snoobid. Aga sellest polnud midagi, õhtuga olin rahul, sest sai läbi uduse Amsterdami koos Annaga studenthousi jalutatud ja varahommikused burgsid söödud. Järgmiselt hommikul oli Annal aeg minna, saatsin ta koos kodinatega rongijaama. Mõlemad pöörasime selja, vaatasime korra tagasi ja rongi ta kadus, Eesti poole teele. Nüüd kõndisin pikalt otisisin üles oma sõbrad A.L ja M., veetsime terve päeva A.L suurepärases korteris, joonistasime riiete peale, nautisime muusikat, rääkisime elust, saime üksteist veel rohkem tundma, suitsetasime ja sõime sokolaadi saiu. Vaieldamatult kvaliteetseltskonnaga parimalt veedetud pühapäev. Nii hea, et olen endale leidnud kaks inimest, kes nagu Eesti sõbradki, tuletavad mulle meelde kui armas ma ikka võin olla ja kuidas nad mind armastavad. Imelik, me teame üksteist veel nii vähe, aga tunnen, et nendega rääkides ei kao mu sõnad kuhugi tundmatusse ja armastus ei ole midagi sellist mille pead välja teenima.

Kõik eelnev, on see mille peale rongis sõites tagasi mõtlesin, kõige tugevamaid tundeid nendest tekitas, jalutuskäik Annaga, tema lahkumine ja terve pühapäeva pärastlõuna. Istusin, kuulasin Anna muusikat, olin rahulik, õnnelik, peas palju pilte ja mõtteid. Nüüd siis tean mis mind inspireerib. Head inimesed ja tunded, vahel on isegi kurbus väga produktiivne, tuleb ainult, ette vaadata, et selle sisse kinni ei jää. Nüüd soovin, et oleksin oma ideed kirja pannud, paljud neist on kuhugi kadunud. Sai nüüd päris palju kirjutatud. Lõpetuseks üks Loesje mõttetera:

IF YOU PRESERVE PROGRESSIVE THOUGHTS THEY MIGHT BECOME CONSERVATIVE.

Kirjutamiseni...