Tore tore. Pole vist ammu kirjutanud, ei hakka siis kauem venitama kui natukene rohkem kui kuu aega. Pealegi, kui ikka päevas ühe korra bussi alla jääd siis on vist põhjust ka.
Nojah, sellega oli selline lugu, et olen esimest päeva Hollandis tagasi, jah käisin vahepeal eestis, tõeline enesepiinamine, võibolla oleks selle võinud vahele jätta, aga sellest hiljem. Tagasi trollibusside ja rataste ebavõrdsesse maailma: Sõitsime Pascaliga kontorist lõuna jaoks süüa ostma, ma siis jutustasin ja tema jutustas. Mina targa peaga enne tee ületamist vaatasin korralikult ainult vasakule, nägin lähenevat trollibussi, tegin kiire otsuse, et küll ma üle jõuan. Oh hoidku selle eest, et paremale vaadata. Niisiis tuli ka paremalt sõber trollibuss, pidurdasin, buss pidurdas, kiirused olid suured, sõitsin küljega kaasa, nii et ratas näeb praegu välja selline nagu ülevalt pildilt näha. Nüüd pean iga päev tööle ja tagasi kõmpima, ei meeldi, samas liikumine on naise ilu pant. Kõige lahedam on aga see, et inimesed on väga abivalmid, kohe jooksid tüübid kohale ja küsisid et kuidas on ja siis ristmiku kõrvalt kontorist hüppas välja abi ise ja kutsus tuppa teed jooma. Ei tasuks ka unustada, et Holland on bürokraatia kodumaa, troll jäi seisma pani sarved kokku ja jäi inspektsiooni ootama, sest põhjustasin küljele kriipsukese ning neil oli vaja, et ootaksin kuni tulevad tehnilised mehed et üle vaadata kas pean end oravaks maksma või mitte. Aga minu rattast polnud juttugi. Ise olin loll. Pärast oli imelik kõndida. Nüüd istun kodus, pooleldi vigane. Hullu pole. Väike jalavalu pole kunagi kedagi tapnud.
Lõbus on ka sest nüüd saab nalja visata, et näe alles esimest päeva tagasi ja juba otsaga bussi all. Tegelikult siin ei tasuks eriti selle üle imestada, sest isegi kui oled hoolikas võid ikka alla jääda sest bussijuhid on endal närvid katki sõitnud ja on juba sünnist saati tänavahuligaanid. Aga kohe peale seda kui olin selle lause siia kirja pannud, juhtus minuga imeline lugu. See sama bussijuht, kes täna mulle otsa sõitis helistas mulle, lihtsalt et küsida kas mul on ikka kõik korras. Ma ei uskunud oma kõrvu, suud, silmi ja nina. Kas keegi meist kujutaks ette, et midagi taolist oleks üldse Eesti universumis võimalik. Olen pahviks löödud. Hollandis on ikka lihtne hipi olla, ainus reegel, love all people, siin juba kehtib.
Nüüd hakkab Ruben süüa tegema, elagu pastakastme ja parmesani universum.
Pisut ka mul peas ja ümber valitsevat meeleolu. Üks. Kaks. Kolm. Muusika.
Heihoo!
ReplyDeleteMu Amsterdamis elav sõbranna kurtis, et lumi ei lase hollandlastel üldse rattaga sõita ja bussid pidid venima nagu härja ila....
No meid inspireeris see väga ja seepärast sündis väike fotosessioon pealkirjaga: "Hollandlase on nõrgad".
vaata ja rõõmusta : http://picasaweb.google.com/katrriin/HollandlasedOnNorgad#
Pai sulle ja su natuke haigele jalale.
Ja uut ratast!
Ohh kui lahe. Näitasin kohe oma hollandi sõbrannale. Ta naeris. Aga üks asi. Ma ei olnudki aastavahetusel hollandis. Jäin Eestisse, sõbrad olid liiga kallid. Seepärast me ka ei kohtunud. Kuigi küllap kui on aeg siis me ka kohtume. Sest egas aega ei olegi olemas. On ainult kogemused.
ReplyDeletePai Katriinikene.
On äraütlemata tore, et sa terveks jäid! Katkine Liisa kuskil Hollandis poleks üldse hea plaan olnd.
ReplyDeleteIsalikku nõu kah - sa tee ratas ise korda. Kasutet esiratta leidmine ei tohiks ju teab mis keeruline olla.
P.S. Aga sinu situatsiooni kirjeldamise oskustele viidates võiksid sa iga päev korra bussi alla jääda - siis oleks mida lugeda ja naerda.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteÕnnelik õnnetus :) Ära rohkem nii tee.
ReplyDeleteAga ma olen su isaga nõus, et väga hästi kirjutatud! :D
Musimusimusi, armas Liisa.