Päike paistab, ilm on soe...teki sisse ma ei poe.

Jeee...nagu näha hakkasin tegelema halva luuletamisega. Kategooriast halb luue ka pealkiri. Lihtsalt mul tekkis tunne, et tahaks kirjutada, aga mul ei ole mingit kindlat mõtet või konseptsiooni, niisiis pläman niisama. Priit ei ole ikka veel minu juurde süüa tulnud tegema, kuigi pidi pühapäeval tulema, ehk siis olen seni nälginud ja proovinud kõikvõimalikkudele inimestele külla minna, et vahepeal söönuks saaks. Aga pühapäeval tuli hoopis Irene, mu lemmik hispaania tsikk ever. Ja kuna hispaanalased mulle nii väga meeldivad, siis tihtipeale ei saa ma aru miks ma Hollandis olen, aga kuna neid siingi jätkub siis why not. Noh peaaegu et terve pühapäeva veetsime Irenega pargis, krabasin toast kaasa palmipuude piltidega riidenäraka, läksime poodi, et õlut osta saime shoki liigapalju inimesi, järjekorrad uksest välja, sest teatavasti on Arnhemis pühapäeviti avatud ainult üks pood, mistõttu tihti tunnen, et elan kuskil külas, ent tegemist ei ole külaga. Poole tunni pärast õlled ja said käes sahistasime parki ja istusime pepud tuimaks ja lobisesime kuni külm hakkas ja pimedaks hakkas minema. Nii hea oli vahelduseks jälle kõik eluteemad üksikasjalikult läbi võtta. Ja kuna meil mõlemal on pisikestviisi identiteedikriisi alged, siis oli hea teemad läbi võtta ja lõpuks konkludeerida,et meil pole mitte identiteedi kriis vaid midamenüüdedasiteeme kriis. Ühel rohkem valikuid ja võimalusi kui teisel. Ei tasu ka unustada, et tänu Irenele pole ma veel peenikeseks nälginud. Aga eile tuli Ruben hispaaniast tagasi, siuke nägu peas, et ma ei jugelnud isegi Tere öelda. Näost poolvalge ja sinine, hiljem suitsetamise keskis selgus, et ta oli kuskil peol paha alkoholi joonud ja mürgituse saanud ja siiamaani veel toibub. Esmaspäeval peale tööd tsillisime niisama ringi ja käisime umbes palju tänavaid läbi ja tegin Irenele väikese needonsquatidmidaArnhemistean. Ja eile tööl läksin hulluks, sest liiga palju asju tegin samal ajal ja apperently kõik odavad variandid, mis Berliini sõidavad otsustasid, et nad sõidavad odavalt ebasobivatel kuupäevadel ja nüüd pean kõik ümber orgunnima ja stressama. Aga siis läksime hoopis Den Boschi Meinderti ja Kaj juurde squati ette õlut jooma ja plastoolidel istuma, hiljem saime poole tunnise linnatuuri kastijalgrattaga. Oli jälle armas, pisut purju ja kiriku aia küljest leitud valgete pooltühjade õhupallidega sai vehitud ja paugutatud ja hiljem rongijaama ehitud. Koju jõudes otse voodisse. Täna on imelik päev, hästi palju on õhus head ja imelikku ja pingelist energiat, sest täna on Myrto ametlik viimane päev officeis. Sellepärast on natuke kurb, aga samas kuna kuuks ajaks Berliini lähen, siis Myrto on minu jaoks vähemalt natukene kauem lähedal. Järjekordne näide sellest kuidas piiratud aeg väljamaal olles kõik koguaeg nii ajutine tundub. Lased inimesed lähedale ja siin nad füüsiliselt peavad üks hetk ära minema või siis pead ise minema.
Ńädalavahetusel on suur pidu ja pillerkaar ja kõik on oranzid. Sest hurraa Queensday. Noh mul on suht suva sellest ja ma ei kavatsegi lolle oranze asju kanda aga suure karjaga Amsterdami lähme ikka, päeval kirbuturud majade uste ees, rohkelt rummi ja koolat ja õhtul...kes teab mis kõik võib juhtuda. Ah jaa, Kyrrot pole ka sada aastat näinud, sest rahakriisi tõttu on rongireisid teatavasti võimatud. Aga see nädalavahetus näeb.Lõpuks. Vaatan siis ta üle ja selgub, kas me ikka üksteisele samapalju meeldime. Arvatavasti. Siis saab suudelda ka ja see jälle tore.
Üleüldine ecxitment on minu sees, sest varsti olen Berliinis nagu kala vees.
Järgmiste halbade luuleridadeni.
Musi.

Kalle

Life on fast forward

Täna on laupäev...kolm päeva tagasi ehk siis kolmapäeval tulin eestist tagasi hollandisse...selle postituse eesmärk on vist kirjeldada kuidas elu on väga tihti just siis kui kõik tundub olevat kõige paremas korras võrreldav 36 pildilise filmiribaga mis su silmade eest hästi kiiresti läbi tõmmatakse tagant poolt valgust näidates.
Istun rõdul. Päike paistab silma...20 kraadi vähemalt. Holland on harjumatult troopiliseks muutunud...niiske ja soe...nagu istuks konstantselt kasvuhoones. A muide olen üsna melanhoolne...võiks isegi öelda, et naudin oma melanhoolsust...õigemini ei naudi aga see ära ka ei lähe siis järelikult, mis mul üle jääb. Ainus asi mind korra sellest kurbuseaugust välja tõmbab on samaaegselt toas ja rõdul poolpaljalt ringi jalutav Farah...I dont mind I guess...ongi naljakas vahepeal. 2 minutit tagasi süütasin sigareti ja nüüd avastasin, et unustasin ta tuhatoosi äärele põlema. Koguaeg mõtlen selle peale, et lennukid on vahel kurjast küll, õigemini tuhapilved. Mulle hakkab juba tunduma, et see tuhapilv, mis lennukitel vahepeal lennata ei laskunud, et sellel tuhapilvel on minu vastu mingi isiklik probleem, et ta pidi just siis ära hajuma kui mul oli vaja, et ta veel mõned päevad taevas hõljuks. Mistõttu ei jäänud mul mingit aega ennast vaimselt ette valmistada, et pean eestist lahkuma. Lennuk läks kell 3, kell 1 hakkasin pakkima, jajah, tean küll. Lootus sureb viimasena või siis ei sure kunagi. Minu puhul. Ma olen vist ikka üsna tobe. Kell on kolm ja ma lõpetasin tänase esimese veiniklaasi. Ennem mängis Cranberries, teadagi igatpidi kõiki maailma negatiivseid tundeid süvendav, aga mõnus ja samas inspireeriv ja nüüd hoopis
The Kills-cheap and cheerful or careful or whatever.
Eile käisin kahes erinevas pargis Myrto ja Kaatiga õlut joomas ja päikest vahtimas. Täna tahtsin people minna ja siis vaatasin enda konto seisu...ilmselgelt mitte...jätkan passimist rõdul. Homme tuleb Priit ja teeb mulle süüa, siis lähme pildistama...näis mis ta selle peale ütleb kui palun tal end poolaslasti võtta ja tänavavlgustuslambi peale valge padjaga nõjatuda ja teeselda et ta magab. Igaljuhul saab olema huvitav. Raha pole, aga veini ja suitu veel on. Vahepeal peaks tööd ka tegema. Miljoneid meile vaja saata ja end korralikult Berliini orgunnida ja plakateid lay outida ja tõlkida ja veel lay outida ja veel mõned plakatid disainida...Esmaspäeval teen.
Kirjutamiseni.
PS! Ma ei imesta kui inimesed on tüdinenud uute postituste ootamisest, aga samas ärge andke alla. Kirjutan vasrti jälle.