Täna on laupäev...kolm päeva tagasi ehk siis kolmapäeval tulin eestist tagasi hollandisse...selle postituse eesmärk on vist kirjeldada kuidas elu on väga tihti just siis kui kõik tundub olevat kõige paremas korras võrreldav 36 pildilise filmiribaga mis su silmade eest hästi kiiresti läbi tõmmatakse tagant poolt valgust näidates.
Istun rõdul. Päike paistab silma...20 kraadi vähemalt. Holland on harjumatult troopiliseks muutunud...niiske ja soe...nagu istuks konstantselt kasvuhoones. A muide olen üsna melanhoolne...võiks isegi öelda, et naudin oma melanhoolsust...õigemini ei naudi aga see ära ka ei lähe siis järelikult, mis mul üle jääb. Ainus asi mind korra sellest kurbuseaugust välja tõmbab on samaaegselt toas ja rõdul poolpaljalt ringi jalutav Farah...I dont mind I guess...ongi naljakas vahepeal. 2 minutit tagasi süütasin sigareti ja nüüd avastasin, et unustasin ta tuhatoosi äärele põlema. Koguaeg mõtlen selle peale, et lennukid on vahel kurjast küll, õigemini tuhapilved. Mulle hakkab juba tunduma, et see tuhapilv, mis lennukitel vahepeal lennata ei laskunud, et sellel tuhapilvel on minu vastu mingi isiklik probleem, et ta pidi just siis ära hajuma kui mul oli vaja, et ta veel mõned päevad taevas hõljuks. Mistõttu ei jäänud mul mingit aega ennast vaimselt ette valmistada, et pean eestist lahkuma. Lennuk läks kell 3, kell 1 hakkasin pakkima, jajah, tean küll. Lootus sureb viimasena või siis ei sure kunagi. Minu puhul. Ma olen vist ikka üsna tobe. Kell on kolm ja ma lõpetasin tänase esimese veiniklaasi. Ennem mängis Cranberries, teadagi igatpidi kõiki maailma negatiivseid tundeid süvendav, aga mõnus ja samas inspireeriv ja nüüd hoopis
The Kills-cheap and cheerful or careful or whatever.
Eile käisin kahes erinevas pargis Myrto ja Kaatiga õlut joomas ja päikest vahtimas. Täna tahtsin people minna ja siis vaatasin enda konto seisu...ilmselgelt mitte...jätkan passimist rõdul. Homme tuleb Priit ja teeb mulle süüa, siis lähme pildistama...näis mis ta selle peale ütleb kui palun tal end poolaslasti võtta ja tänavavlgustuslambi peale valge padjaga nõjatuda ja teeselda et ta magab. Igaljuhul saab olema huvitav. Raha pole, aga veini ja suitu veel on. Vahepeal peaks tööd ka tegema. Miljoneid meile vaja saata ja end korralikult Berliini orgunnida ja plakateid lay outida ja tõlkida ja veel lay outida ja veel mõned plakatid disainida...Esmaspäeval teen.
Kirjutamiseni.
PS! Ma ei imesta kui inimesed on tüdinenud uute postituste ootamisest, aga samas ärge andke alla. Kirjutan vasrti jälle.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment