Päike paistab, ilm on soe...teki sisse ma ei poe.

Jeee...nagu näha hakkasin tegelema halva luuletamisega. Kategooriast halb luue ka pealkiri. Lihtsalt mul tekkis tunne, et tahaks kirjutada, aga mul ei ole mingit kindlat mõtet või konseptsiooni, niisiis pläman niisama. Priit ei ole ikka veel minu juurde süüa tulnud tegema, kuigi pidi pühapäeval tulema, ehk siis olen seni nälginud ja proovinud kõikvõimalikkudele inimestele külla minna, et vahepeal söönuks saaks. Aga pühapäeval tuli hoopis Irene, mu lemmik hispaania tsikk ever. Ja kuna hispaanalased mulle nii väga meeldivad, siis tihtipeale ei saa ma aru miks ma Hollandis olen, aga kuna neid siingi jätkub siis why not. Noh peaaegu et terve pühapäeva veetsime Irenega pargis, krabasin toast kaasa palmipuude piltidega riidenäraka, läksime poodi, et õlut osta saime shoki liigapalju inimesi, järjekorrad uksest välja, sest teatavasti on Arnhemis pühapäeviti avatud ainult üks pood, mistõttu tihti tunnen, et elan kuskil külas, ent tegemist ei ole külaga. Poole tunni pärast õlled ja said käes sahistasime parki ja istusime pepud tuimaks ja lobisesime kuni külm hakkas ja pimedaks hakkas minema. Nii hea oli vahelduseks jälle kõik eluteemad üksikasjalikult läbi võtta. Ja kuna meil mõlemal on pisikestviisi identiteedikriisi alged, siis oli hea teemad läbi võtta ja lõpuks konkludeerida,et meil pole mitte identiteedi kriis vaid midamenüüdedasiteeme kriis. Ühel rohkem valikuid ja võimalusi kui teisel. Ei tasu ka unustada, et tänu Irenele pole ma veel peenikeseks nälginud. Aga eile tuli Ruben hispaaniast tagasi, siuke nägu peas, et ma ei jugelnud isegi Tere öelda. Näost poolvalge ja sinine, hiljem suitsetamise keskis selgus, et ta oli kuskil peol paha alkoholi joonud ja mürgituse saanud ja siiamaani veel toibub. Esmaspäeval peale tööd tsillisime niisama ringi ja käisime umbes palju tänavaid läbi ja tegin Irenele väikese needonsquatidmidaArnhemistean. Ja eile tööl läksin hulluks, sest liiga palju asju tegin samal ajal ja apperently kõik odavad variandid, mis Berliini sõidavad otsustasid, et nad sõidavad odavalt ebasobivatel kuupäevadel ja nüüd pean kõik ümber orgunnima ja stressama. Aga siis läksime hoopis Den Boschi Meinderti ja Kaj juurde squati ette õlut jooma ja plastoolidel istuma, hiljem saime poole tunnise linnatuuri kastijalgrattaga. Oli jälle armas, pisut purju ja kiriku aia küljest leitud valgete pooltühjade õhupallidega sai vehitud ja paugutatud ja hiljem rongijaama ehitud. Koju jõudes otse voodisse. Täna on imelik päev, hästi palju on õhus head ja imelikku ja pingelist energiat, sest täna on Myrto ametlik viimane päev officeis. Sellepärast on natuke kurb, aga samas kuna kuuks ajaks Berliini lähen, siis Myrto on minu jaoks vähemalt natukene kauem lähedal. Järjekordne näide sellest kuidas piiratud aeg väljamaal olles kõik koguaeg nii ajutine tundub. Lased inimesed lähedale ja siin nad füüsiliselt peavad üks hetk ära minema või siis pead ise minema.
Ńädalavahetusel on suur pidu ja pillerkaar ja kõik on oranzid. Sest hurraa Queensday. Noh mul on suht suva sellest ja ma ei kavatsegi lolle oranze asju kanda aga suure karjaga Amsterdami lähme ikka, päeval kirbuturud majade uste ees, rohkelt rummi ja koolat ja õhtul...kes teab mis kõik võib juhtuda. Ah jaa, Kyrrot pole ka sada aastat näinud, sest rahakriisi tõttu on rongireisid teatavasti võimatud. Aga see nädalavahetus näeb.Lõpuks. Vaatan siis ta üle ja selgub, kas me ikka üksteisele samapalju meeldime. Arvatavasti. Siis saab suudelda ka ja see jälle tore.
Üleüldine ecxitment on minu sees, sest varsti olen Berliinis nagu kala vees.
Järgmiste halbade luuleridadeni.
Musi.

Kalle