Whitetrash tänavapidudest, oranzist, kirbuturgudest ja öösärgi päevadest.

Kõige pühapäevam pühapäev on praegu. Ärkasin kell 8.30 hommikul, et süüa Irenega veel hommikust enne kui ta läheb. Sõime kuiva saia, rösteris tegime veel kuivemaks, igava juustuga ja viimase tomatiga. Vahepeal vaatasime rahulolematut Rubenit toas edasi tagasi jalutamas...vahepeal viskab mul see elav näide hispaania hommikupahurusest üle, aga täna, kuna ise olin nii kapsas, siis seal köögilaua taga niiviisi küürus istudes, et hirnuks hoopis kogu situatsiooni üle. Nakatasin ka Irenet ja siis hooksalt vappusime nii et saiapuru purskas. Poisid ei saanud midagi aru, Kyrro rüüpas segaduses kohvi ja Ruben pööras selja ja tammus ülesse. Siis relocatisime elutuppa, suitsetasime ja ootasime ja ei oodanud ka, et tuleks aeg mil Irene uskest välja peab astuma. Varsti ta läksgi. Aga pole hullu, saab jälle üht hüvastijättu natukene edasi lükata, sest kuna ta Saksamaal resideerub, siis Berliinis näeb ja pidutseb. Ah jaa, nüüd on siis kindel. Berliini minek on 5 nda õhtul, bussiga oh bussiga põrra põrra ja kuuendal kell väga vara oleme kohal. Millal Berliinist tagasi, seda ma veel ei tea, praeguse seisuga ei tahaks kunagi, vähemalt ootuste kohaselt. Õnneks on piletiostmise draama ja rahakaotusvalud nüüd seljataga.
Vahepalaks tutvustan teile üsna värsket ideed, mis meil Kaisaga tekkis, kui ma Aprillis üürikeseks eestis olin. Leidsime, et Eestis käimine on hädavajalik, sest siis tagasi minnes saab mõni aeg Eesti Energia pealt panna, aga palju odavam oleks kui Eesti Energia oma liinid soome ja hollandisse saadaks, et me ei peaks koguaeg edasi tagasi virvendama. Idee olemas...tegime otsuse, et sõlmime pea lepingu. Aga siis kui Hollandisse tagasi saabusin oma lühikeselt Eesti visiidilt. Ei olnud seda Eesti Energiat kusagil. Olin juba veendumas, et tegemist on alatu pettusega, kui eelmine pühapäev Irene siia saabus ja mind mudast välja hakkas tõmbama nagu suur inimesekujuline vetsupump. Ja siis see neljapäev eriti, kui ennast terve päev üles lõime ja naersime ja sõime küpsiseid ja elu(vähemalt tema elu) paika panime ja õhtul Amsterdami lokeerusime ja vihmas pidutsema hakkasime. Just siis hakkasin hoopis veenduma, et kooskõlas Eesti energia varudega ja faktiga, et olen ilmselgelt kõige puhtam vorm peopleslutinusest konkludeerusin, et see maagiline Eesti Energia siiski kehtib ja mu patareid on praeguse seisuga veel üsna täis.
Ahah, no mis siis seal Amsterdamis niiväga oli. Oli Queens night ja Queens day. Ega see midagi muud meie jaoks ei olnud kui üks suur whitetrash ossi ja kokaiinipidu oranzis ja tänavatel. Ausõna kui ma veel kuskil oranzi näen ja tobedaid kaabusid hakkan kasvõi ainult protestist oksele. Aga siiski selle sita, vabandust väljenduse eest kaalus kindlasti üles seltskond kellega koos olime. Ja pean tunnistama, et hoolimata suuresti oodatud alternatiivse katusepeo canceldamisest, loomulikult vihma tõttu, oli väga tsill ringi joosta, juua Rubeni erikokteili Jim Bean+Red Bull+Cola ja oodata kolm tundi ööbussi, et jõuda magama. Selle aja jooksul uni oli lännu nagu niuhti ja pidutsesime niisama omakeskis ja sõime friikaid ja kõndisime, oh lõputult kõndisime ja tantsisime ja minu jaurutuju ja kõigi teiste jaurutuju hoidsid üleval lemmiktsikid leedust ja lätist, ütleme, et oli tunda positiivset Baltimaade väsimatust seni kuni alkohoolseid märjukesi jätkus. Bussiga Amstelveeni(suburb Amsterdami kõrval, ehk meie magala)jõudes oli kell juba 6 midagi. Lemmar. Ja siis olid inimesed oma kodudest kas just välja roninud või mitte sinna veel jõudnud ja laotanud tänavaäärtele laiali kõikvõimalikud asjad föönidest kuni jalgratta mutrideni, et need odava hinna eest maha müüja ja naabritekeskis niisama laterdada. See on siis minu jaoks kõige coolim osa Quuensdayst, miskine traditsioon see neil on ja see on eriti äge. Kuna olin ise üsna disoriented aga lõbus ostsin ühe Euro eest kõige mõtetuma pehme jänku ever, aga oi kui õnnelik ma selle üle olin...Kuni ajani mil üles ärkasin ja seda enda voodi kõrval nägin...Reede oli üks suur kõnnime kõik oma jalad villi sest nii on ka lõbus ja samas kõik ühistranspordid kas ei lähe või on nii täis, et ninad vastu klaase. Terve amsterdam oli üks massiivne kirbuturg. Sattusin eufooriasse, ostsin koomiksitega koti ja päikseprillid, aga kogu aeg kaotasin teisi ära ja lõpuks tegime terve päeva ka peale kõndimise koguaeg ootamist. Sellest, mis linna keskel toimus ma ei hakka üldse rääkima, öak enamus ajast. Kuigi päeva lõpupoole läksime silla alla kuskile katkise suure maja juurde õuepeople, kus oli fun aga siis sain korduvalt õllega pihta ja tuul tuli ja kõik hakkasid surnuks külmuma ja siis tegime viimased dringid imelikus coffeshopis ja naersime elundid paigast, sest kõik surises ja oli nii vässu kui vässu saab olla. Siis tuli veel läbida kõikjooksevadrongideisõidajasõidavadja keegi jookseb rongiteel ja jaam on inimesi täis olukord ja varsti olime kodus, sõime makaroni käisime vetsus ja kukkusime vooditesse. Laupäev oli taastumiseks ja korra käisin office´s ka ja sõitsime ratastega ringi ja tegime head süüa ja vaatasime donnie darkot.
Aga täna, oh täna peale Irene ärasaatmist jooksin voodisse tagasi ja võtsin kähku hea koha ja rohkelt tekki, et Kyrrot kiusata ja magasin hambad laiali kuni kaheni. Nüüd olen terve päeva öösärgis olnud. Aga isegi tulid Myrto ja Kaat ja Henriette mulle ukse taha, et noh Liisa riidesse ja lähme Judithi juurde Werewolfi mängima. Olin üllatunud, nagu ka nemad. Kuigi öösärk neile väga meeldis. Nalja sai ja natuke piinlik oli ka. Hoolimata sellest kui väga ma armastan spontaanseid otsustasime sulle ukse taha tulla ja sind röövida momente elus, ütlesin, et tulen neile järgi, et mingu nad ees, aga hiljem saatsin sõnumi, et ma lihtsalt ei suuda, mis on ka tõsi. Niisiis. Tuleb ükskord lõpp ka või ei tule, kaua ma kirjutan. Igatahes minu päev on olnud huvitav ja koosnenud enamasti ka ühe ja sama laulu kuulamisest umbes 58 korda.
Seekord kahjuks ei ühtki luulerida halba, sest ravin oma talda.


Malle