Ükskord kodus olles ei viitsinud joonistada, ega arvutit passida, ega nõusid pesta, tahtsin ainult muusikat kuulata...tükk aega ühte punkti vaadates leidsin aga, et võib olla on midagi muud ka vaja teha. Niikuinii oli selline rabelungi tunne. Noh võtsin siis kätte ja hakkasin elutuba ümber dekoreerima. Vahemärkuseks veel see, et kuna see oli jube ammu, kuid tagasi, siis pole ma kindel, kas olen seda juba maininud, aga mul poogen. Anyway. Jooksin ringi ja kiskusin kõik koledad plakatid maha ja kleepisin tapeediliimiga uued ja ilusad.Kõik kohad olid liimi täis, see oli ka hetk, kus valgustusin, et tapeediliim on magus, eelnev toimus hetkel kui konsentreeritult suu poollahti keel väljas hiigelpostriga võideldes liimitilk suhu kukkus. Põhjus, miks dekoreerimisest alles praegu räägin on ilmselge. Ehitasin ma ju endale uhke nurgakese. madratsist.patjadest ja kaltsudest. Nüüd ma siis siin istun. Arvuti on süles nii kuum, et tahaks pusa ära võtta, aga siis hakkab liiga külm. Jalg oli liiga kaua enda all krussis.Suriseb.Ennem läks küünarnukk paigast ära ja liigutades kajas suur raks üle elutoa. Ilmselgelt ei ole mu mõtted eriti selged praegu. Aga hea on, Ruben läks oma tuppa. Minul on kõrvaklapid peas.Ehitasin endale nendest seina ümber.Damien Rice. Ei suhtle. Ei viitsi. Liiga palju verbaalset sodi on niikuinii koguaeg. Täna ei ööbi siin kedagi mitteelanikku. Rahulik vahelduseks.
Aga esmaspäeval oli teistsugune päev.Praegu rullisin sigareti ja panin põlema.Paber tuleb koguaeg lahti.Lisan rohkem ila. Jah, esmaspäevast. Hommikul õiendasin Kyrroga, sest olin hommikupahur ja meil oli mõtetu vaidlus teemal miks mul ei meeldi kui ta mind passib kui ma peegliees endale soengut pähe nühin. Siis läksime kontorisse, päris edukas brainstorm, mis workshoppe ja actioneid me plaanime Berliini noortevahtuse teemal, Gender and anti-racism jaoks teha. Ajutormi lõppedes sisenes hunniku postrite ja liimi ja harjaga Meindert, kes küsis, et noh Liisa lähme vaatame selle põrsanäituse ära ja kleebime veits linnapeal. Olin unustanud, et olin lubanud minna, ilm oli hall, aga läksin ikka ja meeldis. Keset keskmise suurusega väljakut betoonalusega valgete raamidega klaaside taga pildid põrsastest nende loomulikus elukohas ja sellele vasturääkivas keskkonnas, nagu robustselt väikestes puurides kümneid väikeseid stressavaid põrsakesi toitmas ja nad konveierliinidel ja siis selle vastas pilt põssast, kes rõõmsalt mudas tuhnib. Tundsin end veits abituna. Konseptsioon hea ja silnähtav, et möödujaid mõtlema panna. Lootuses. Hiljem kleepisime pool linna põrsastele spetsiaalselt kirjutatud postreid täis. Siis ostis Meindert mulle kaks itaalia jäätisepalli. Mango+Kohvi. Õhtul peale tööd läksime Rubeni, Meinderti ja Kaatiga õlut jooma, lahkasime kõik maailma suhteprobleemid läbi, mingitele otsustele ei jõudnud. Tavaline. Täna oli tööjuures movienight. Homme on vaba päev 5 Mai. Celebration of liberation from Second World War. Loodetavasti paistab päike, siis saan hommikul kohe rõdule kolida, end teki sisse mässida, läpaka sülle võtta ja Berliiniks viimased ettevalmistused teha. Oleks see nii, et saaks oma asju ka virtuaalsel teel pakkida ja pesumasinaga kakelda. Eriline rabeleja on ta meil.Hea,et kinni ei pea hoidma. Veel üks asi, jube häiriv on kui on kaks päeva järjest ühes ainsas punktis vasakul pool laupa peavalu.
Homme õhtul, kell 22.30 lähme siis Berliini bussi peale.
Ootan juba väga, nagu säga.
Liisa(Malle ja Kalle läksid magama)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment