Rubriigist Liisa õhtused ja hommikused mõttevälgatused ja pikemad kerimised.

Jah. Esmaspäeval läksin tööle ja olin eriti grumpy, teate isegi pahur Liisa ei ole just kõige meeldivam võibolla nats naljakas, aga siiski mitte eriti meeldiv. Sahistasin siis tavapäraselt arvuti taha ja avasin oma meilboxid. Kõigepealt G-mail. Spämmide seas
seletas silm meili Alarilt, pealkirjaga "meile". Link youtubei, vaatasin:

See lugu on alati kuidagi nii, et unustan ta ära ja siis ta tuleb tagasi, ühel või teisel viisil. See tunne, mis mul seda kuulates siis, sellel toriseval esmaspäeva hommikul, õues loomulikult oli ka hall, ei maksa unustada. See tunne oli üsna kirjeldamatu. Midagi sarnast sellele kui olevik ja minevik segunevad ja oled üsna lahti ja avatud, ka kõik kraanid läksid kohe lahti, nutisin vaikselt arvuti taga, aga see polnud siis enam migi kurbuse ega torisemise nutt, puhas liigutus. Jutt käib sellest kuidas sõbrad oskavad vahel nii õigel hetkel midagi sellist korda saata, et tunned, et armastus on igal pool ja kõik on hästi. Aitäh Alar, sa ikka oskad.
Lisaks tuli mul meelde üks mälupilt. Ma pidin olema mingi kuusteist, ma arvan. Mina ja Kaisa, keset Novembrit, hääletame Prantsusmaal. Issand ma olin kuusteist, igaljuhul, olles mõni päev, ehk nädalake Taizes veetnud, hakkasime ära tulema, bussi peale astuma. Ja see hetk jääb mulle eluks ajaks meelde. Soe päike, hiljem bussiaknast maailma kõige ilusam loodus, kõik need mõtted, et tahaks siia kauemaks jääda ja siis. Pleierist see lugu, järgmine "where the streets have no name". Oli täpselt nii. Mulle tohutult meeldib kui mul niipalju tundeid korraga on, et ei tea kas nutta või naerda. Kaisa, kui seda lugema juhtud siis, kas mäletad kuidas me üksteisele seal "olemise talumatut kergust" lugesime ja kuidas mu kinnas vette kukkus ja ära jäätus. Nonii nüüd läheb vist liiga heietamiseks ära. Nüüd on igal juhul korras, see mõte, et minevik on kuidagi halb on nüüd kadunud, peaasi, et sinna stuck ei jää. Meenutada on vahel väga armas, eriti kui see läbi imeliku kanali meelde tuleb....
Järgmine mõte oli samal õhtul kodus. Erinevates ruumides kõneleb muusika erinevalt. Mu elutoas, õues, kõrvaklappidest ratta peal olles, kõrvaklappidest tööl. kõrvaklappidest teistes riikides või lennukis ja lennujaamades. Isegi kui sama lugu kuulad, see meeldib mulle ka, väga.