Rongid, seljakott ja püsimatus

Ongi juba homne päev käes.Kell on 2:08. Ma ei viitsigi väga pikalt vinguda, ütlen lühidalt ära, mis mulle väga ei meeldi. See, et piletihinnajumalad on rongipiletid nii kalliks teinud, et ei saa iga kell sõita sinna kuhu tahan ja kui palju tahan. Oleks tore ju kui saaks iga päev peale tööd Almere sõita korraks Kyrro kaissu ronida ja siis koju tagasi sõita, aga ei tahetakse palju raha. Nii, aga positiivsetelt poolustelt hoopis nüüd. Homme tuleb Kyrro siia, kaamlikotiga, esiteks on tema kord, meil nimelt on tulemise ja minemise nädalavahetused korda mööda. Teiseks, tema ja Ruben lähevad esmaspäeval midterm trainingule ja kui nad naasevad siis lähme Austriasse kümnepäevasele noortevahetusele. Ehk saame hästi pikalt koos olla ja rongipiletite hinnad võivad kuu peale käia. Praegu on hästi nunnu ja fluffy. Alguses ma ei saanud midagi aru. Ei hakanud siin midagi defineerima ega midagi, hästi puhas on niimoodi aga samas oli ka, et kas mängime mingit mängu või mis see on. Ilmselgelt ei ole tegemist Super Marioga või ühegi teise mänguga, sellele järeldusele jõudsin umbes kaks nädalat tagasi kui olin ise Rotterdamis midterm trainingul ja mind tabas korraga kõhugripp ja kebabimürgitus. Ei soovita kellelegi. Jah, kui oli juba natukene parem aga söök ja kõik küüslaugukastme ja majoneesi ja lihaga, üleüldse tahkega seounduv ensiselt ebapopulaarne siis helistasin Kyrrole, et mina tulen nüüd trainingult ära ja tema juurde määramata päevadeks. Nii hea on, läksingi sinna, ta siis söötis mulle kuivikuid ja paitas. See oli minu esimene lugu rubriigist kaks järjestikust seljakotinädalavahetust. Lisan veel ühe asja, tollel reedel enne kõhugripirotterdami käisin Amsis reggaepeol klaasmajakeses kanali kaldal ja nägin kuidas osad üliõpilased rendivad elamiseks merekonteneinereid. Pidu oli ka hommikuni jauramiseks päris sobilik.
Teine lugu rubriigist kaks seljakotinädalavahetust: Eelmine nädalavahetus oli Loesje membersweekend, esipärapõrgukülas imelikus boyskautide majakeses mille akende ees olid luugid ja selleks, et sees sooja saada pidi tööle panema üübermürakastid, mille töötamise ajal oli saime harjutada viipekeelt ja niisama vehkimist, mainin ka ära,et põhiosa programmist moodustasid diskusioonid. Olin siis seal oma pambuga juba minnes teadsin, et kaua seal ei püsi. Ei ole tegemist mõttega, et kusagil mujal on alati parem kui praegu siin. Olgu võibolla natukene, aga rohkem siiski see, et Atmosfäär ei soosinud minu sinnajäämist. Olin ühe öö, andsin hommikul fotoworkshopi ja õhtul tulin tulema, et jälle sama kotiga rongi peale kobida ja jällegi Amsterdami sõita. Napikas oli ka. Pidin Utrechtis rongi vahetama ja jõudsin nii hilja, et kartsin, et äkki polegi enam ronge, aga õnnistagem rongiplaanijumalat, kes ka öösiti rongid sõtma on pannud. Nii külm oli, et tahtsin enda seljakotti ronida. Amsterdamis oli Kyrro ja Eileen ja Gorka mul vastas, et natukene emotsionaalselt räsitud ja külmast veel väiksemaks läinud Liisa vastu võtta. Jalutasime. Tuppa. Me Kyrroga magasime Anna-Lena toas, ta ise oli sveitsis. Tegime akna peal suitsu, hästi hämar oli, turvaline, rääkisime jälle pool ööd...