Rubriigist Liisa õhtused ja hommikused mõttevälgatused ja pikemad kerimised.

Jah. Esmaspäeval läksin tööle ja olin eriti grumpy, teate isegi pahur Liisa ei ole just kõige meeldivam võibolla nats naljakas, aga siiski mitte eriti meeldiv. Sahistasin siis tavapäraselt arvuti taha ja avasin oma meilboxid. Kõigepealt G-mail. Spämmide seas
seletas silm meili Alarilt, pealkirjaga "meile". Link youtubei, vaatasin:

See lugu on alati kuidagi nii, et unustan ta ära ja siis ta tuleb tagasi, ühel või teisel viisil. See tunne, mis mul seda kuulates siis, sellel toriseval esmaspäeva hommikul, õues loomulikult oli ka hall, ei maksa unustada. See tunne oli üsna kirjeldamatu. Midagi sarnast sellele kui olevik ja minevik segunevad ja oled üsna lahti ja avatud, ka kõik kraanid läksid kohe lahti, nutisin vaikselt arvuti taga, aga see polnud siis enam migi kurbuse ega torisemise nutt, puhas liigutus. Jutt käib sellest kuidas sõbrad oskavad vahel nii õigel hetkel midagi sellist korda saata, et tunned, et armastus on igal pool ja kõik on hästi. Aitäh Alar, sa ikka oskad.
Lisaks tuli mul meelde üks mälupilt. Ma pidin olema mingi kuusteist, ma arvan. Mina ja Kaisa, keset Novembrit, hääletame Prantsusmaal. Issand ma olin kuusteist, igaljuhul, olles mõni päev, ehk nädalake Taizes veetnud, hakkasime ära tulema, bussi peale astuma. Ja see hetk jääb mulle eluks ajaks meelde. Soe päike, hiljem bussiaknast maailma kõige ilusam loodus, kõik need mõtted, et tahaks siia kauemaks jääda ja siis. Pleierist see lugu, järgmine "where the streets have no name". Oli täpselt nii. Mulle tohutult meeldib kui mul niipalju tundeid korraga on, et ei tea kas nutta või naerda. Kaisa, kui seda lugema juhtud siis, kas mäletad kuidas me üksteisele seal "olemise talumatut kergust" lugesime ja kuidas mu kinnas vette kukkus ja ära jäätus. Nonii nüüd läheb vist liiga heietamiseks ära. Nüüd on igal juhul korras, see mõte, et minevik on kuidagi halb on nüüd kadunud, peaasi, et sinna stuck ei jää. Meenutada on vahel väga armas, eriti kui see läbi imeliku kanali meelde tuleb....
Järgmine mõte oli samal õhtul kodus. Erinevates ruumides kõneleb muusika erinevalt. Mu elutoas, õues, kõrvaklappidest ratta peal olles, kõrvaklappidest tööl. kõrvaklappidest teistes riikides või lennukis ja lennujaamades. Isegi kui sama lugu kuulad, see meeldib mulle ka, väga.

Rubriigist meil oli ka karneval, aga teil oli hoopis vastlapäev.

Praegu on kolmapäev, aga pühapäeval oli meil siin karneval, tegelikult ma pole siiani kindel mis päevadel see karneval siis tegelikult oli, sest eilegi veel nägin tänavatel üksikuid klouni ja muudes kirkades kostüümides inimesi uitamas, võis ka vabalt olla, et nad ei teinud enam päevadel vahet. Sest ütleme nii, et alkoholiga karnevali ajal ei koonerdata. Alguses olid mul hullud plaanid, et lähen Laupäeval Amsterdami karnevali people ja pühapäeval vaatan paraadi, aga võta näpust. Kuna Loesje raamatupidaja ei suvatsenud mulle õigel ajal rongipiletite refundi saata polnud mul raha, tegelikult ei ole mul praegu ka raha, sest homme tuleb sõita rongiga Schipoholi lennujaama ja siis lennuki peale ja Viini ja Viinist rongiga, mis loomulikult maksab ka hingehinda, Grazi. Seega teoreetiliselt ei ole mul enam raha. Mõnus. Lemmar. Igaljuhul sellest karnevalist, nad on ikka naljakad küll. Minu lähedasem karnevali kogemus oli siis see, et pühapäeva hommikul, üks hommik maailmas, kus ma suvatsen endale lubada vähemalt kella kolmeni magamist, ärkasin üles kõigepealt selle peale, et unine Kyrro mulle õla peale koputas ja ütles, et Liisa kas sa tunned ka kõrbehaisu. Tahtsin kõigest väest öelda, et ei tunne ma midagi ja lase mul magada. Aga ei, lehk oli möödapääsmatu, siis ütles ta, et kas ma saaksin alla minna ja tsekkida et mis värk on, tahtsin teda lüüa aga läksin hoopis alla vaatama, sest ilmselgelt oli tema vabandus see, et selleks, et ise minna oleks pidanud ta alguses üle minu ronima. Alla jõudes selgus, et Ruben oli teinud väikese hommmikuse saiaeksperimendi ja üritanud hamburgeri kuklit rösterisse toppida, mille tulemusena see sinna kinni jäi ja põlema läks, järgnes päästeoperatsioon, mingit tükid jäid ikka sinna sisse ja nüüd iga kord kui me rõsterit kasutame mõtlen, et kas naabrid kutsuvad tuletõrje või mitte. Tammusin siis üles tagasi ja just sellel hetkel kui olin uuesti magama jäämas hakkas õuest läbi olematute aknate kostuma pasunaid ja taltrikuid ja oh mu lemmik basstrumm. Tahtsin akna lahti teha ja karjuda, et mis teil viga on kaduge koju magama. piirdusin siiski voodis aelemise ja vingumisega. Mõne aja pärast kui vingumine tüütuks muutus kobisime alla. Võtsin teki ja istusin elutoa aknalaua peale, et siis vähemalt seda imeparaadi pealt näha. Oleks võinud ju ka õue minna,aga trussikute väel oleks liiga külm olnud ja ma ei viitsinud riidesse panna. Tegin suitsu ja naersin, sest hollnadlased on meistrid tegema papist ja penoplastist ja penofleksist ja plastmassis ja ei tea millest veel kõikvõimalikke elukaid ja busse ja ronge ja supipotte ja siis nad veavad neid leiutisi traktoritega ja istuvad kastides ja tantsivad ja loobivad igast asju. Niisiis minu poolt kiire otsus, tegin akna lahti, ja kommid hakkasid akendest sisse lendama. See oli parim, ühesõnaga nalja sai. Selline kogemus siis karnevaliga.
Siis veel selline lugu, et esmaspäevast kuni tänaseni olin üksi kodus,Kyrro ja Ruben läksid midterm trainingule ja mina sain kodus paljalt ringi joosta, tantsida ja lahtise uksega vetsus käia. Samuti üks lemmartegevustest. Lugu raadiojaamst "Tantsi üksi kodus harjavarrega FM"

Rongid, seljakott ja püsimatus

Ongi juba homne päev käes.Kell on 2:08. Ma ei viitsigi väga pikalt vinguda, ütlen lühidalt ära, mis mulle väga ei meeldi. See, et piletihinnajumalad on rongipiletid nii kalliks teinud, et ei saa iga kell sõita sinna kuhu tahan ja kui palju tahan. Oleks tore ju kui saaks iga päev peale tööd Almere sõita korraks Kyrro kaissu ronida ja siis koju tagasi sõita, aga ei tahetakse palju raha. Nii, aga positiivsetelt poolustelt hoopis nüüd. Homme tuleb Kyrro siia, kaamlikotiga, esiteks on tema kord, meil nimelt on tulemise ja minemise nädalavahetused korda mööda. Teiseks, tema ja Ruben lähevad esmaspäeval midterm trainingule ja kui nad naasevad siis lähme Austriasse kümnepäevasele noortevahetusele. Ehk saame hästi pikalt koos olla ja rongipiletite hinnad võivad kuu peale käia. Praegu on hästi nunnu ja fluffy. Alguses ma ei saanud midagi aru. Ei hakanud siin midagi defineerima ega midagi, hästi puhas on niimoodi aga samas oli ka, et kas mängime mingit mängu või mis see on. Ilmselgelt ei ole tegemist Super Marioga või ühegi teise mänguga, sellele järeldusele jõudsin umbes kaks nädalat tagasi kui olin ise Rotterdamis midterm trainingul ja mind tabas korraga kõhugripp ja kebabimürgitus. Ei soovita kellelegi. Jah, kui oli juba natukene parem aga söök ja kõik küüslaugukastme ja majoneesi ja lihaga, üleüldse tahkega seounduv ensiselt ebapopulaarne siis helistasin Kyrrole, et mina tulen nüüd trainingult ära ja tema juurde määramata päevadeks. Nii hea on, läksingi sinna, ta siis söötis mulle kuivikuid ja paitas. See oli minu esimene lugu rubriigist kaks järjestikust seljakotinädalavahetust. Lisan veel ühe asja, tollel reedel enne kõhugripirotterdami käisin Amsis reggaepeol klaasmajakeses kanali kaldal ja nägin kuidas osad üliõpilased rendivad elamiseks merekonteneinereid. Pidu oli ka hommikuni jauramiseks päris sobilik.
Teine lugu rubriigist kaks seljakotinädalavahetust: Eelmine nädalavahetus oli Loesje membersweekend, esipärapõrgukülas imelikus boyskautide majakeses mille akende ees olid luugid ja selleks, et sees sooja saada pidi tööle panema üübermürakastid, mille töötamise ajal oli saime harjutada viipekeelt ja niisama vehkimist, mainin ka ära,et põhiosa programmist moodustasid diskusioonid. Olin siis seal oma pambuga juba minnes teadsin, et kaua seal ei püsi. Ei ole tegemist mõttega, et kusagil mujal on alati parem kui praegu siin. Olgu võibolla natukene, aga rohkem siiski see, et Atmosfäär ei soosinud minu sinnajäämist. Olin ühe öö, andsin hommikul fotoworkshopi ja õhtul tulin tulema, et jälle sama kotiga rongi peale kobida ja jällegi Amsterdami sõita. Napikas oli ka. Pidin Utrechtis rongi vahetama ja jõudsin nii hilja, et kartsin, et äkki polegi enam ronge, aga õnnistagem rongiplaanijumalat, kes ka öösiti rongid sõtma on pannud. Nii külm oli, et tahtsin enda seljakotti ronida. Amsterdamis oli Kyrro ja Eileen ja Gorka mul vastas, et natukene emotsionaalselt räsitud ja külmast veel väiksemaks läinud Liisa vastu võtta. Jalutasime. Tuppa. Me Kyrroga magasime Anna-Lena toas, ta ise oli sveitsis. Tegime akna peal suitsu, hästi hämar oli, turvaline, rääkisime jälle pool ööd...

Seda ja teist, juba öeldut ja uut

Jah. Pole ammu kirjutanud, täiesti unacceptable, I know. Nagu näha kipun ennast selles osas kordama, aga loodan, et hoolimata sellest lugejate motivatsioon igapäev mu blogisse korraks kiigata ei vähene sest mõelge kui hea üllatus on üks päev uus pealkiri leida. Alustan sellest, mis mind hetkel häirib. Niisiis, iga päev tööle ja tagasi koju kõmpimine on muutunud nuhtluseks, uued teed mida mööda kõndida hakkavad otsa saama, järgmised võimalused oleks iga päev ringiga minna, aga see oleks üsna totter ja siis peaksin veel varem üles ärkama. Fakt, et ma ei oska hollandi keelt niipalju, et seda rääkida ja ütelda asju nii, et mul ebamugav poleks ja samas ka asjaolu, et Liisa Ambur on tulihilgeline klubi "I have a motivation problem until I have a time problem" esinaine. Siinkohal siis õppida võimalikult palju keelt enne kui mul siin olemise aeg "otsa" saab. Vahepalaks samal ajal kirjutada ja suitsetada on üsna ebameeldiv, suitsu käes hoida ei saa ja siis kui suhu panen läheb kõik paremasse ninaauku ja valus. Jätkan asjadega mis närvi ajavad. Ükspäev, see nädal ärkasin üles ja tavapäraselt vahtisin esimese asjana oma pööningutoa aknast välja ja nägin päikest, sattusin nii suurde eufooriasse, et ei läinud isegi dussi alla. Toppisin kõik maailma riided selga, pesin hambad, rullisin hommikusuitsu, jõin lonksu vett ja jooksin õue, veel mõeldes, et äkki peaks laualt päikseprillid krabama. Ja siis jõudsin õue ja olin sunnitud kahtlema olukorra reaalsuses. Päikest poleks nagu olnudki, veendusin, et pidi olema hallutsinatsioon. Holland on nimelt meileiolekunagipäikestmaa, mistõttu nad ka arvatavasti kogu aeg saia ja leiba peavad sööma või siis lihtsalt sööma. Jõumaegi järgmise hädani, iga lõuna on sai ja juust, vahel ka tükk paprikat või siis erinevad sandwich spreadid, üsna inspireeriv, mitte. Alustasin kontoris söögi revolutsiooniga, tegin tomati-toorjuustu-püüresuppi. Lõpuks, midagi teistsugust, samas ka sinna kõrvale sõid kõik saia juustuga, vähemalt on see sai/leib ja biological. Populaarne on süüa biological asju, ükskõik, mis see siis ka ei oleks, peaasi, et on biological. Nii vahepeal helistas ema nüüd läks mul jutujärg käest ära. Varsti helistab vend siis teeme koos suitsu ainult et erinevates kohtades, oh neid virtuaalmaailma imesid. Homme jätkan listi asjadest,mis mulle ei meeldi ja ka asjadest mis väga meeldivad ja elust