Before

Hereby I start my blog, having only expectations and a tingling feeling in my stomach.
Today is Friday and I leave from Estonia to the Netherlands for a year in approximately 2 days.
My head is full of thoughts mostly involving what things should I take with me: the pillow or the teddyrabbit, the speakers or the headphones and all the endless other things. I don't know what is ahead of me, but I recognize intense movement making me feel indescribable.

Alustasin inglise keeles, tundus lahe mõte ja hästi poeetiline ka. Praegu mõtlesin Uku peale ja Dorise ja Katre ja inimeste...
Dorus ja Marit käisid just minu juures, sõime friikaid ja jõime lassit, õppisime Hollandi keelt, õigemini mina puristasin ja Marit/Dorus naersid, vaatasime Hollandi parimaid lühifilme ja jätsime igaks juhuks hüvasti. Marit ja Dorus hoolitsevad minu eest hästi, et ma võimalikult pehmelt Arnhemisse kohale jõudes maanduksin. Ja seda lauset ei kirjutanud ma mitte sellepärast, et Marit palus, et ma oma blogis neid ühe korra ära mainiksin(just in case mainisin ära). Ühtlasi sain aru kui õnnelik ma olen, Marit ütles, et olen Happypepu.
Praegu on hea üksi olla.