Elame nüüd kahekesi

Eile jõudis Ruben. Käisime tal Amsterdamis vastas ja sain oma esimese Dutch Railway kogemuse, mis oli unbeliveable. Rongid sõitsid ja ei sõtnud ka. Astusime enda arust õigesse rongi, kui järsku kõik inimesed välja läksid ja naerma hakkasid, olime mitmetes huvitavates rongijaamades ja lõpuks pidime ringiga Arnhemisse tagasi sõitma. Ühesõnaga pikk ja huvitav lugu koos väsinud Rubeni, tema kadunud I-pod'i ja lost luggage'iga, mis meile täna hommikul ukse taha toodi. Elu on seiklus. Õhtul läksime teistega õlut jooma, pubisse, kus pakutakse 150 erinevat tüüpi õlut. Otsustasime, et kahepeale õnnestub meil kõik EVS'i jooksul ära proovida. Juba eile olime üsna purjus, kooserdasime koju, suitsetasime ja kuulasime mussi. Tal on nii palju muusikat, et see on võimatu. Me oleme sarnased. Ainult, et tema oskab süüa teha ja mina mitte. Ta tegi mulle päris tortillat ja poes käisime ka. Söögiga on hästi, kõigega on hästi. Ja ta kallistab palju, see on nii tore, üldse on lahe kui inimesed mind katsuvad. Täna vaatame filmi ja joome õlut, sest meil on vaba päev ja homme ka. Tunnen ennast natukene imelikult aga armastan elu.