Berliin ja congratulations you just entered the non-heteronormative environment

See lause pealkirjas oli eile sildina baarileti taga. Baari nimi oli Silver future. Meeldis seal väga. Ilus oli ja õhkkond hea kõik hea. Ainult, et õlledega läksin vist veits liiale ja valasin Jessica peale liiga palju emotsionaalset crappi aga samas oli see nagu bondimisharjutus algajatele. Üleüldse olen armunud Berliini ja inimestesse, kes mind siin ümbritsevad. Õnneks emotsioonide ületoosi ei saa surra. Ja jällegi pean tõdema, et tore on rääkida inimestega päris asjadest kasvõi purjus olles. Inimesed nii värvilised ja huvitatud sinust ja sina nendest ja siis lähen õue, et teha ma ei tea mitmendat suitsu ja Jessica tuleb ka ja siis me naerame ja jutustame ja siis tulevad kaks vahvat fotograafi tüdrukut ja kukuvad meid pildistama ja pärast jutustame nendega ka ja nad näitavad meile pilte, mis tegid ja võtavad meiliadressid ja allkirjad ja tunnen end veelgi paremini ja siis läheb olukord üsna uimaseks ja kell on pool neli ja baariinimesed hakkavad toole laudadele ja aknalaudadele tõstma ja me hakkame ööbusside poole kooserdama ja siis kiire otsus veel süüa üks falafel ja juua limonaadi nii, et suhu läheb vähem kui jope ja pükste peale ja hirnumine jalanõrkusest ja otsus võtta takso ja pettur taksojuht, kes väikese ringiga sõitis ja 10 Eurot ja koduuks ja jalanõud nurka ja sokid ja püksid ja pusa ära ja kolks voodisse ja complete blackout kuni hommikuni. Kuni väljas ehitusmehed tellinguposte üksteise vastu hakkasid kolkima ja sundisid mind üles ärkama ja jooma vett ojadena. Siis suur inspiratsiooni flow. Pidin asju üles kirjutama ja magamiskoti sees ringi hüppama. Praegu olen rahul. Tundub nagu kõik on olemas selles hetkes ja praegu ja ei tunne seda imelikku tunnet, et peaks kuhugi jooksma või midagi kohe ära tegema. Homme niikuinii vaja enne noortevahtuse algust väga palju ära orgunnida ja mõtelda. Eile lõpetasin Kyrroga suhte ära ka, võinoh selles mõttes, et senise viisi suhtest. Ma ei kavatsegi mingit draamat harrastada ja teda igoreerida või miskit sellist, minu jaoks jääb ta heaks ja toredaks sõbraks ja nüüd on mul hoopis kergem olla. Ei tea, mis tema päris täpselt arvab, sest emotsioonide näitamine ei ole ta kõige tugevam külg, aga ta paistab üsna ok ja tal inimesi siin, kes talle toeks kui vaja ja mina saan ka toeks olla, kui miskit lahti peaks olema. Ühes voodis pidime ikka magama öösel, see oli veits imelik ta oli nii vastu seina kui võimalik ja mina äärepeal, mulle tundus, et see oli statement, aga olgu, as long as he can deal with his stuff. Nojah, nüüd said sõnad otsa. Täna õhtul on fabulous Arturi sünnipäev. Sinna lähme ka kõik koos saab jälle nalja.

Põrsanäitus.itaalia jäätis.õlled ja punktipeavalu

Ükskord kodus olles ei viitsinud joonistada, ega arvutit passida, ega nõusid pesta, tahtsin ainult muusikat kuulata...tükk aega ühte punkti vaadates leidsin aga, et võib olla on midagi muud ka vaja teha. Niikuinii oli selline rabelungi tunne. Noh võtsin siis kätte ja hakkasin elutuba ümber dekoreerima. Vahemärkuseks veel see, et kuna see oli jube ammu, kuid tagasi, siis pole ma kindel, kas olen seda juba maininud, aga mul poogen. Anyway. Jooksin ringi ja kiskusin kõik koledad plakatid maha ja kleepisin tapeediliimiga uued ja ilusad.Kõik kohad olid liimi täis, see oli ka hetk, kus valgustusin, et tapeediliim on magus, eelnev toimus hetkel kui konsentreeritult suu poollahti keel väljas hiigelpostriga võideldes liimitilk suhu kukkus. Põhjus, miks dekoreerimisest alles praegu räägin on ilmselge. Ehitasin ma ju endale uhke nurgakese. madratsist.patjadest ja kaltsudest. Nüüd ma siis siin istun. Arvuti on süles nii kuum, et tahaks pusa ära võtta, aga siis hakkab liiga külm. Jalg oli liiga kaua enda all krussis.Suriseb.Ennem läks küünarnukk paigast ära ja liigutades kajas suur raks üle elutoa. Ilmselgelt ei ole mu mõtted eriti selged praegu. Aga hea on, Ruben läks oma tuppa. Minul on kõrvaklapid peas.Ehitasin endale nendest seina ümber.Damien Rice. Ei suhtle. Ei viitsi. Liiga palju verbaalset sodi on niikuinii koguaeg. Täna ei ööbi siin kedagi mitteelanikku. Rahulik vahelduseks.
Aga esmaspäeval oli teistsugune päev.Praegu rullisin sigareti ja panin põlema.Paber tuleb koguaeg lahti.Lisan rohkem ila. Jah, esmaspäevast. Hommikul õiendasin Kyrroga, sest olin hommikupahur ja meil oli mõtetu vaidlus teemal miks mul ei meeldi kui ta mind passib kui ma peegliees endale soengut pähe nühin. Siis läksime kontorisse, päris edukas brainstorm, mis workshoppe ja actioneid me plaanime Berliini noortevahtuse teemal, Gender and anti-racism jaoks teha. Ajutormi lõppedes sisenes hunniku postrite ja liimi ja harjaga Meindert, kes küsis, et noh Liisa lähme vaatame selle põrsanäituse ära ja kleebime veits linnapeal. Olin unustanud, et olin lubanud minna, ilm oli hall, aga läksin ikka ja meeldis. Keset keskmise suurusega väljakut betoonalusega valgete raamidega klaaside taga pildid põrsastest nende loomulikus elukohas ja sellele vasturääkivas keskkonnas, nagu robustselt väikestes puurides kümneid väikeseid stressavaid põrsakesi toitmas ja nad konveierliinidel ja siis selle vastas pilt põssast, kes rõõmsalt mudas tuhnib. Tundsin end veits abituna. Konseptsioon hea ja silnähtav, et möödujaid mõtlema panna. Lootuses. Hiljem kleepisime pool linna põrsastele spetsiaalselt kirjutatud postreid täis. Siis ostis Meindert mulle kaks itaalia jäätisepalli. Mango+Kohvi. Õhtul peale tööd läksime Rubeni, Meinderti ja Kaatiga õlut jooma, lahkasime kõik maailma suhteprobleemid läbi, mingitele otsustele ei jõudnud. Tavaline. Täna oli tööjuures movienight. Homme on vaba päev 5 Mai. Celebration of liberation from Second World War. Loodetavasti paistab päike, siis saan hommikul kohe rõdule kolida, end teki sisse mässida, läpaka sülle võtta ja Berliiniks viimased ettevalmistused teha. Oleks see nii, et saaks oma asju ka virtuaalsel teel pakkida ja pesumasinaga kakelda. Eriline rabeleja on ta meil.Hea,et kinni ei pea hoidma. Veel üks asi, jube häiriv on kui on kaks päeva järjest ühes ainsas punktis vasakul pool laupa peavalu.
Homme õhtul, kell 22.30 lähme siis Berliini bussi peale.
Ootan juba väga, nagu säga.


Liisa(Malle ja Kalle läksid magama)

Whitetrash tänavapidudest, oranzist, kirbuturgudest ja öösärgi päevadest.

Kõige pühapäevam pühapäev on praegu. Ärkasin kell 8.30 hommikul, et süüa Irenega veel hommikust enne kui ta läheb. Sõime kuiva saia, rösteris tegime veel kuivemaks, igava juustuga ja viimase tomatiga. Vahepeal vaatasime rahulolematut Rubenit toas edasi tagasi jalutamas...vahepeal viskab mul see elav näide hispaania hommikupahurusest üle, aga täna, kuna ise olin nii kapsas, siis seal köögilaua taga niiviisi küürus istudes, et hirnuks hoopis kogu situatsiooni üle. Nakatasin ka Irenet ja siis hooksalt vappusime nii et saiapuru purskas. Poisid ei saanud midagi aru, Kyrro rüüpas segaduses kohvi ja Ruben pööras selja ja tammus ülesse. Siis relocatisime elutuppa, suitsetasime ja ootasime ja ei oodanud ka, et tuleks aeg mil Irene uskest välja peab astuma. Varsti ta läksgi. Aga pole hullu, saab jälle üht hüvastijättu natukene edasi lükata, sest kuna ta Saksamaal resideerub, siis Berliinis näeb ja pidutseb. Ah jaa, nüüd on siis kindel. Berliini minek on 5 nda õhtul, bussiga oh bussiga põrra põrra ja kuuendal kell väga vara oleme kohal. Millal Berliinist tagasi, seda ma veel ei tea, praeguse seisuga ei tahaks kunagi, vähemalt ootuste kohaselt. Õnneks on piletiostmise draama ja rahakaotusvalud nüüd seljataga.
Vahepalaks tutvustan teile üsna värsket ideed, mis meil Kaisaga tekkis, kui ma Aprillis üürikeseks eestis olin. Leidsime, et Eestis käimine on hädavajalik, sest siis tagasi minnes saab mõni aeg Eesti Energia pealt panna, aga palju odavam oleks kui Eesti Energia oma liinid soome ja hollandisse saadaks, et me ei peaks koguaeg edasi tagasi virvendama. Idee olemas...tegime otsuse, et sõlmime pea lepingu. Aga siis kui Hollandisse tagasi saabusin oma lühikeselt Eesti visiidilt. Ei olnud seda Eesti Energiat kusagil. Olin juba veendumas, et tegemist on alatu pettusega, kui eelmine pühapäev Irene siia saabus ja mind mudast välja hakkas tõmbama nagu suur inimesekujuline vetsupump. Ja siis see neljapäev eriti, kui ennast terve päev üles lõime ja naersime ja sõime küpsiseid ja elu(vähemalt tema elu) paika panime ja õhtul Amsterdami lokeerusime ja vihmas pidutsema hakkasime. Just siis hakkasin hoopis veenduma, et kooskõlas Eesti energia varudega ja faktiga, et olen ilmselgelt kõige puhtam vorm peopleslutinusest konkludeerusin, et see maagiline Eesti Energia siiski kehtib ja mu patareid on praeguse seisuga veel üsna täis.
Ahah, no mis siis seal Amsterdamis niiväga oli. Oli Queens night ja Queens day. Ega see midagi muud meie jaoks ei olnud kui üks suur whitetrash ossi ja kokaiinipidu oranzis ja tänavatel. Ausõna kui ma veel kuskil oranzi näen ja tobedaid kaabusid hakkan kasvõi ainult protestist oksele. Aga siiski selle sita, vabandust väljenduse eest kaalus kindlasti üles seltskond kellega koos olime. Ja pean tunnistama, et hoolimata suuresti oodatud alternatiivse katusepeo canceldamisest, loomulikult vihma tõttu, oli väga tsill ringi joosta, juua Rubeni erikokteili Jim Bean+Red Bull+Cola ja oodata kolm tundi ööbussi, et jõuda magama. Selle aja jooksul uni oli lännu nagu niuhti ja pidutsesime niisama omakeskis ja sõime friikaid ja kõndisime, oh lõputult kõndisime ja tantsisime ja minu jaurutuju ja kõigi teiste jaurutuju hoidsid üleval lemmiktsikid leedust ja lätist, ütleme, et oli tunda positiivset Baltimaade väsimatust seni kuni alkohoolseid märjukesi jätkus. Bussiga Amstelveeni(suburb Amsterdami kõrval, ehk meie magala)jõudes oli kell juba 6 midagi. Lemmar. Ja siis olid inimesed oma kodudest kas just välja roninud või mitte sinna veel jõudnud ja laotanud tänavaäärtele laiali kõikvõimalikud asjad föönidest kuni jalgratta mutrideni, et need odava hinna eest maha müüja ja naabritekeskis niisama laterdada. See on siis minu jaoks kõige coolim osa Quuensdayst, miskine traditsioon see neil on ja see on eriti äge. Kuna olin ise üsna disoriented aga lõbus ostsin ühe Euro eest kõige mõtetuma pehme jänku ever, aga oi kui õnnelik ma selle üle olin...Kuni ajani mil üles ärkasin ja seda enda voodi kõrval nägin...Reede oli üks suur kõnnime kõik oma jalad villi sest nii on ka lõbus ja samas kõik ühistranspordid kas ei lähe või on nii täis, et ninad vastu klaase. Terve amsterdam oli üks massiivne kirbuturg. Sattusin eufooriasse, ostsin koomiksitega koti ja päikseprillid, aga kogu aeg kaotasin teisi ära ja lõpuks tegime terve päeva ka peale kõndimise koguaeg ootamist. Sellest, mis linna keskel toimus ma ei hakka üldse rääkima, öak enamus ajast. Kuigi päeva lõpupoole läksime silla alla kuskile katkise suure maja juurde õuepeople, kus oli fun aga siis sain korduvalt õllega pihta ja tuul tuli ja kõik hakkasid surnuks külmuma ja siis tegime viimased dringid imelikus coffeshopis ja naersime elundid paigast, sest kõik surises ja oli nii vässu kui vässu saab olla. Siis tuli veel läbida kõikjooksevadrongideisõidajasõidavadja keegi jookseb rongiteel ja jaam on inimesi täis olukord ja varsti olime kodus, sõime makaroni käisime vetsus ja kukkusime vooditesse. Laupäev oli taastumiseks ja korra käisin office´s ka ja sõitsime ratastega ringi ja tegime head süüa ja vaatasime donnie darkot.
Aga täna, oh täna peale Irene ärasaatmist jooksin voodisse tagasi ja võtsin kähku hea koha ja rohkelt tekki, et Kyrrot kiusata ja magasin hambad laiali kuni kaheni. Nüüd olen terve päeva öösärgis olnud. Aga isegi tulid Myrto ja Kaat ja Henriette mulle ukse taha, et noh Liisa riidesse ja lähme Judithi juurde Werewolfi mängima. Olin üllatunud, nagu ka nemad. Kuigi öösärk neile väga meeldis. Nalja sai ja natuke piinlik oli ka. Hoolimata sellest kui väga ma armastan spontaanseid otsustasime sulle ukse taha tulla ja sind röövida momente elus, ütlesin, et tulen neile järgi, et mingu nad ees, aga hiljem saatsin sõnumi, et ma lihtsalt ei suuda, mis on ka tõsi. Niisiis. Tuleb ükskord lõpp ka või ei tule, kaua ma kirjutan. Igatahes minu päev on olnud huvitav ja koosnenud enamasti ka ühe ja sama laulu kuulamisest umbes 58 korda.
Seekord kahjuks ei ühtki luulerida halba, sest ravin oma talda.


Malle

Päike paistab, ilm on soe...teki sisse ma ei poe.

Jeee...nagu näha hakkasin tegelema halva luuletamisega. Kategooriast halb luue ka pealkiri. Lihtsalt mul tekkis tunne, et tahaks kirjutada, aga mul ei ole mingit kindlat mõtet või konseptsiooni, niisiis pläman niisama. Priit ei ole ikka veel minu juurde süüa tulnud tegema, kuigi pidi pühapäeval tulema, ehk siis olen seni nälginud ja proovinud kõikvõimalikkudele inimestele külla minna, et vahepeal söönuks saaks. Aga pühapäeval tuli hoopis Irene, mu lemmik hispaania tsikk ever. Ja kuna hispaanalased mulle nii väga meeldivad, siis tihtipeale ei saa ma aru miks ma Hollandis olen, aga kuna neid siingi jätkub siis why not. Noh peaaegu et terve pühapäeva veetsime Irenega pargis, krabasin toast kaasa palmipuude piltidega riidenäraka, läksime poodi, et õlut osta saime shoki liigapalju inimesi, järjekorrad uksest välja, sest teatavasti on Arnhemis pühapäeviti avatud ainult üks pood, mistõttu tihti tunnen, et elan kuskil külas, ent tegemist ei ole külaga. Poole tunni pärast õlled ja said käes sahistasime parki ja istusime pepud tuimaks ja lobisesime kuni külm hakkas ja pimedaks hakkas minema. Nii hea oli vahelduseks jälle kõik eluteemad üksikasjalikult läbi võtta. Ja kuna meil mõlemal on pisikestviisi identiteedikriisi alged, siis oli hea teemad läbi võtta ja lõpuks konkludeerida,et meil pole mitte identiteedi kriis vaid midamenüüdedasiteeme kriis. Ühel rohkem valikuid ja võimalusi kui teisel. Ei tasu ka unustada, et tänu Irenele pole ma veel peenikeseks nälginud. Aga eile tuli Ruben hispaaniast tagasi, siuke nägu peas, et ma ei jugelnud isegi Tere öelda. Näost poolvalge ja sinine, hiljem suitsetamise keskis selgus, et ta oli kuskil peol paha alkoholi joonud ja mürgituse saanud ja siiamaani veel toibub. Esmaspäeval peale tööd tsillisime niisama ringi ja käisime umbes palju tänavaid läbi ja tegin Irenele väikese needonsquatidmidaArnhemistean. Ja eile tööl läksin hulluks, sest liiga palju asju tegin samal ajal ja apperently kõik odavad variandid, mis Berliini sõidavad otsustasid, et nad sõidavad odavalt ebasobivatel kuupäevadel ja nüüd pean kõik ümber orgunnima ja stressama. Aga siis läksime hoopis Den Boschi Meinderti ja Kaj juurde squati ette õlut jooma ja plastoolidel istuma, hiljem saime poole tunnise linnatuuri kastijalgrattaga. Oli jälle armas, pisut purju ja kiriku aia küljest leitud valgete pooltühjade õhupallidega sai vehitud ja paugutatud ja hiljem rongijaama ehitud. Koju jõudes otse voodisse. Täna on imelik päev, hästi palju on õhus head ja imelikku ja pingelist energiat, sest täna on Myrto ametlik viimane päev officeis. Sellepärast on natuke kurb, aga samas kuna kuuks ajaks Berliini lähen, siis Myrto on minu jaoks vähemalt natukene kauem lähedal. Järjekordne näide sellest kuidas piiratud aeg väljamaal olles kõik koguaeg nii ajutine tundub. Lased inimesed lähedale ja siin nad füüsiliselt peavad üks hetk ära minema või siis pead ise minema.
Ńädalavahetusel on suur pidu ja pillerkaar ja kõik on oranzid. Sest hurraa Queensday. Noh mul on suht suva sellest ja ma ei kavatsegi lolle oranze asju kanda aga suure karjaga Amsterdami lähme ikka, päeval kirbuturud majade uste ees, rohkelt rummi ja koolat ja õhtul...kes teab mis kõik võib juhtuda. Ah jaa, Kyrrot pole ka sada aastat näinud, sest rahakriisi tõttu on rongireisid teatavasti võimatud. Aga see nädalavahetus näeb.Lõpuks. Vaatan siis ta üle ja selgub, kas me ikka üksteisele samapalju meeldime. Arvatavasti. Siis saab suudelda ka ja see jälle tore.
Üleüldine ecxitment on minu sees, sest varsti olen Berliinis nagu kala vees.
Järgmiste halbade luuleridadeni.
Musi.

Kalle

Life on fast forward

Täna on laupäev...kolm päeva tagasi ehk siis kolmapäeval tulin eestist tagasi hollandisse...selle postituse eesmärk on vist kirjeldada kuidas elu on väga tihti just siis kui kõik tundub olevat kõige paremas korras võrreldav 36 pildilise filmiribaga mis su silmade eest hästi kiiresti läbi tõmmatakse tagant poolt valgust näidates.
Istun rõdul. Päike paistab silma...20 kraadi vähemalt. Holland on harjumatult troopiliseks muutunud...niiske ja soe...nagu istuks konstantselt kasvuhoones. A muide olen üsna melanhoolne...võiks isegi öelda, et naudin oma melanhoolsust...õigemini ei naudi aga see ära ka ei lähe siis järelikult, mis mul üle jääb. Ainus asi mind korra sellest kurbuseaugust välja tõmbab on samaaegselt toas ja rõdul poolpaljalt ringi jalutav Farah...I dont mind I guess...ongi naljakas vahepeal. 2 minutit tagasi süütasin sigareti ja nüüd avastasin, et unustasin ta tuhatoosi äärele põlema. Koguaeg mõtlen selle peale, et lennukid on vahel kurjast küll, õigemini tuhapilved. Mulle hakkab juba tunduma, et see tuhapilv, mis lennukitel vahepeal lennata ei laskunud, et sellel tuhapilvel on minu vastu mingi isiklik probleem, et ta pidi just siis ära hajuma kui mul oli vaja, et ta veel mõned päevad taevas hõljuks. Mistõttu ei jäänud mul mingit aega ennast vaimselt ette valmistada, et pean eestist lahkuma. Lennuk läks kell 3, kell 1 hakkasin pakkima, jajah, tean küll. Lootus sureb viimasena või siis ei sure kunagi. Minu puhul. Ma olen vist ikka üsna tobe. Kell on kolm ja ma lõpetasin tänase esimese veiniklaasi. Ennem mängis Cranberries, teadagi igatpidi kõiki maailma negatiivseid tundeid süvendav, aga mõnus ja samas inspireeriv ja nüüd hoopis
The Kills-cheap and cheerful or careful or whatever.
Eile käisin kahes erinevas pargis Myrto ja Kaatiga õlut joomas ja päikest vahtimas. Täna tahtsin people minna ja siis vaatasin enda konto seisu...ilmselgelt mitte...jätkan passimist rõdul. Homme tuleb Priit ja teeb mulle süüa, siis lähme pildistama...näis mis ta selle peale ütleb kui palun tal end poolaslasti võtta ja tänavavlgustuslambi peale valge padjaga nõjatuda ja teeselda et ta magab. Igaljuhul saab olema huvitav. Raha pole, aga veini ja suitu veel on. Vahepeal peaks tööd ka tegema. Miljoneid meile vaja saata ja end korralikult Berliini orgunnida ja plakateid lay outida ja tõlkida ja veel lay outida ja veel mõned plakatid disainida...Esmaspäeval teen.
Kirjutamiseni.
PS! Ma ei imesta kui inimesed on tüdinenud uute postituste ootamisest, aga samas ärge andke alla. Kirjutan vasrti jälle.

Rubriigist Liisa õhtused ja hommikused mõttevälgatused ja pikemad kerimised.

Jah. Esmaspäeval läksin tööle ja olin eriti grumpy, teate isegi pahur Liisa ei ole just kõige meeldivam võibolla nats naljakas, aga siiski mitte eriti meeldiv. Sahistasin siis tavapäraselt arvuti taha ja avasin oma meilboxid. Kõigepealt G-mail. Spämmide seas
seletas silm meili Alarilt, pealkirjaga "meile". Link youtubei, vaatasin:

See lugu on alati kuidagi nii, et unustan ta ära ja siis ta tuleb tagasi, ühel või teisel viisil. See tunne, mis mul seda kuulates siis, sellel toriseval esmaspäeva hommikul, õues loomulikult oli ka hall, ei maksa unustada. See tunne oli üsna kirjeldamatu. Midagi sarnast sellele kui olevik ja minevik segunevad ja oled üsna lahti ja avatud, ka kõik kraanid läksid kohe lahti, nutisin vaikselt arvuti taga, aga see polnud siis enam migi kurbuse ega torisemise nutt, puhas liigutus. Jutt käib sellest kuidas sõbrad oskavad vahel nii õigel hetkel midagi sellist korda saata, et tunned, et armastus on igal pool ja kõik on hästi. Aitäh Alar, sa ikka oskad.
Lisaks tuli mul meelde üks mälupilt. Ma pidin olema mingi kuusteist, ma arvan. Mina ja Kaisa, keset Novembrit, hääletame Prantsusmaal. Issand ma olin kuusteist, igaljuhul, olles mõni päev, ehk nädalake Taizes veetnud, hakkasime ära tulema, bussi peale astuma. Ja see hetk jääb mulle eluks ajaks meelde. Soe päike, hiljem bussiaknast maailma kõige ilusam loodus, kõik need mõtted, et tahaks siia kauemaks jääda ja siis. Pleierist see lugu, järgmine "where the streets have no name". Oli täpselt nii. Mulle tohutult meeldib kui mul niipalju tundeid korraga on, et ei tea kas nutta või naerda. Kaisa, kui seda lugema juhtud siis, kas mäletad kuidas me üksteisele seal "olemise talumatut kergust" lugesime ja kuidas mu kinnas vette kukkus ja ära jäätus. Nonii nüüd läheb vist liiga heietamiseks ära. Nüüd on igal juhul korras, see mõte, et minevik on kuidagi halb on nüüd kadunud, peaasi, et sinna stuck ei jää. Meenutada on vahel väga armas, eriti kui see läbi imeliku kanali meelde tuleb....
Järgmine mõte oli samal õhtul kodus. Erinevates ruumides kõneleb muusika erinevalt. Mu elutoas, õues, kõrvaklappidest ratta peal olles, kõrvaklappidest tööl. kõrvaklappidest teistes riikides või lennukis ja lennujaamades. Isegi kui sama lugu kuulad, see meeldib mulle ka, väga.

Rubriigist meil oli ka karneval, aga teil oli hoopis vastlapäev.

Praegu on kolmapäev, aga pühapäeval oli meil siin karneval, tegelikult ma pole siiani kindel mis päevadel see karneval siis tegelikult oli, sest eilegi veel nägin tänavatel üksikuid klouni ja muudes kirkades kostüümides inimesi uitamas, võis ka vabalt olla, et nad ei teinud enam päevadel vahet. Sest ütleme nii, et alkoholiga karnevali ajal ei koonerdata. Alguses olid mul hullud plaanid, et lähen Laupäeval Amsterdami karnevali people ja pühapäeval vaatan paraadi, aga võta näpust. Kuna Loesje raamatupidaja ei suvatsenud mulle õigel ajal rongipiletite refundi saata polnud mul raha, tegelikult ei ole mul praegu ka raha, sest homme tuleb sõita rongiga Schipoholi lennujaama ja siis lennuki peale ja Viini ja Viinist rongiga, mis loomulikult maksab ka hingehinda, Grazi. Seega teoreetiliselt ei ole mul enam raha. Mõnus. Lemmar. Igaljuhul sellest karnevalist, nad on ikka naljakad küll. Minu lähedasem karnevali kogemus oli siis see, et pühapäeva hommikul, üks hommik maailmas, kus ma suvatsen endale lubada vähemalt kella kolmeni magamist, ärkasin üles kõigepealt selle peale, et unine Kyrro mulle õla peale koputas ja ütles, et Liisa kas sa tunned ka kõrbehaisu. Tahtsin kõigest väest öelda, et ei tunne ma midagi ja lase mul magada. Aga ei, lehk oli möödapääsmatu, siis ütles ta, et kas ma saaksin alla minna ja tsekkida et mis värk on, tahtsin teda lüüa aga läksin hoopis alla vaatama, sest ilmselgelt oli tema vabandus see, et selleks, et ise minna oleks pidanud ta alguses üle minu ronima. Alla jõudes selgus, et Ruben oli teinud väikese hommmikuse saiaeksperimendi ja üritanud hamburgeri kuklit rösterisse toppida, mille tulemusena see sinna kinni jäi ja põlema läks, järgnes päästeoperatsioon, mingit tükid jäid ikka sinna sisse ja nüüd iga kord kui me rõsterit kasutame mõtlen, et kas naabrid kutsuvad tuletõrje või mitte. Tammusin siis üles tagasi ja just sellel hetkel kui olin uuesti magama jäämas hakkas õuest läbi olematute aknate kostuma pasunaid ja taltrikuid ja oh mu lemmik basstrumm. Tahtsin akna lahti teha ja karjuda, et mis teil viga on kaduge koju magama. piirdusin siiski voodis aelemise ja vingumisega. Mõne aja pärast kui vingumine tüütuks muutus kobisime alla. Võtsin teki ja istusin elutoa aknalaua peale, et siis vähemalt seda imeparaadi pealt näha. Oleks võinud ju ka õue minna,aga trussikute väel oleks liiga külm olnud ja ma ei viitsinud riidesse panna. Tegin suitsu ja naersin, sest hollnadlased on meistrid tegema papist ja penoplastist ja penofleksist ja plastmassis ja ei tea millest veel kõikvõimalikke elukaid ja busse ja ronge ja supipotte ja siis nad veavad neid leiutisi traktoritega ja istuvad kastides ja tantsivad ja loobivad igast asju. Niisiis minu poolt kiire otsus, tegin akna lahti, ja kommid hakkasid akendest sisse lendama. See oli parim, ühesõnaga nalja sai. Selline kogemus siis karnevaliga.
Siis veel selline lugu, et esmaspäevast kuni tänaseni olin üksi kodus,Kyrro ja Ruben läksid midterm trainingule ja mina sain kodus paljalt ringi joosta, tantsida ja lahtise uksega vetsus käia. Samuti üks lemmartegevustest. Lugu raadiojaamst "Tantsi üksi kodus harjavarrega FM"

Rongid, seljakott ja püsimatus

Ongi juba homne päev käes.Kell on 2:08. Ma ei viitsigi väga pikalt vinguda, ütlen lühidalt ära, mis mulle väga ei meeldi. See, et piletihinnajumalad on rongipiletid nii kalliks teinud, et ei saa iga kell sõita sinna kuhu tahan ja kui palju tahan. Oleks tore ju kui saaks iga päev peale tööd Almere sõita korraks Kyrro kaissu ronida ja siis koju tagasi sõita, aga ei tahetakse palju raha. Nii, aga positiivsetelt poolustelt hoopis nüüd. Homme tuleb Kyrro siia, kaamlikotiga, esiteks on tema kord, meil nimelt on tulemise ja minemise nädalavahetused korda mööda. Teiseks, tema ja Ruben lähevad esmaspäeval midterm trainingule ja kui nad naasevad siis lähme Austriasse kümnepäevasele noortevahetusele. Ehk saame hästi pikalt koos olla ja rongipiletite hinnad võivad kuu peale käia. Praegu on hästi nunnu ja fluffy. Alguses ma ei saanud midagi aru. Ei hakanud siin midagi defineerima ega midagi, hästi puhas on niimoodi aga samas oli ka, et kas mängime mingit mängu või mis see on. Ilmselgelt ei ole tegemist Super Marioga või ühegi teise mänguga, sellele järeldusele jõudsin umbes kaks nädalat tagasi kui olin ise Rotterdamis midterm trainingul ja mind tabas korraga kõhugripp ja kebabimürgitus. Ei soovita kellelegi. Jah, kui oli juba natukene parem aga söök ja kõik küüslaugukastme ja majoneesi ja lihaga, üleüldse tahkega seounduv ensiselt ebapopulaarne siis helistasin Kyrrole, et mina tulen nüüd trainingult ära ja tema juurde määramata päevadeks. Nii hea on, läksingi sinna, ta siis söötis mulle kuivikuid ja paitas. See oli minu esimene lugu rubriigist kaks järjestikust seljakotinädalavahetust. Lisan veel ühe asja, tollel reedel enne kõhugripirotterdami käisin Amsis reggaepeol klaasmajakeses kanali kaldal ja nägin kuidas osad üliõpilased rendivad elamiseks merekonteneinereid. Pidu oli ka hommikuni jauramiseks päris sobilik.
Teine lugu rubriigist kaks seljakotinädalavahetust: Eelmine nädalavahetus oli Loesje membersweekend, esipärapõrgukülas imelikus boyskautide majakeses mille akende ees olid luugid ja selleks, et sees sooja saada pidi tööle panema üübermürakastid, mille töötamise ajal oli saime harjutada viipekeelt ja niisama vehkimist, mainin ka ära,et põhiosa programmist moodustasid diskusioonid. Olin siis seal oma pambuga juba minnes teadsin, et kaua seal ei püsi. Ei ole tegemist mõttega, et kusagil mujal on alati parem kui praegu siin. Olgu võibolla natukene, aga rohkem siiski see, et Atmosfäär ei soosinud minu sinnajäämist. Olin ühe öö, andsin hommikul fotoworkshopi ja õhtul tulin tulema, et jälle sama kotiga rongi peale kobida ja jällegi Amsterdami sõita. Napikas oli ka. Pidin Utrechtis rongi vahetama ja jõudsin nii hilja, et kartsin, et äkki polegi enam ronge, aga õnnistagem rongiplaanijumalat, kes ka öösiti rongid sõtma on pannud. Nii külm oli, et tahtsin enda seljakotti ronida. Amsterdamis oli Kyrro ja Eileen ja Gorka mul vastas, et natukene emotsionaalselt räsitud ja külmast veel väiksemaks läinud Liisa vastu võtta. Jalutasime. Tuppa. Me Kyrroga magasime Anna-Lena toas, ta ise oli sveitsis. Tegime akna peal suitsu, hästi hämar oli, turvaline, rääkisime jälle pool ööd...

Seda ja teist, juba öeldut ja uut

Jah. Pole ammu kirjutanud, täiesti unacceptable, I know. Nagu näha kipun ennast selles osas kordama, aga loodan, et hoolimata sellest lugejate motivatsioon igapäev mu blogisse korraks kiigata ei vähene sest mõelge kui hea üllatus on üks päev uus pealkiri leida. Alustan sellest, mis mind hetkel häirib. Niisiis, iga päev tööle ja tagasi koju kõmpimine on muutunud nuhtluseks, uued teed mida mööda kõndida hakkavad otsa saama, järgmised võimalused oleks iga päev ringiga minna, aga see oleks üsna totter ja siis peaksin veel varem üles ärkama. Fakt, et ma ei oska hollandi keelt niipalju, et seda rääkida ja ütelda asju nii, et mul ebamugav poleks ja samas ka asjaolu, et Liisa Ambur on tulihilgeline klubi "I have a motivation problem until I have a time problem" esinaine. Siinkohal siis õppida võimalikult palju keelt enne kui mul siin olemise aeg "otsa" saab. Vahepalaks samal ajal kirjutada ja suitsetada on üsna ebameeldiv, suitsu käes hoida ei saa ja siis kui suhu panen läheb kõik paremasse ninaauku ja valus. Jätkan asjadega mis närvi ajavad. Ükspäev, see nädal ärkasin üles ja tavapäraselt vahtisin esimese asjana oma pööningutoa aknast välja ja nägin päikest, sattusin nii suurde eufooriasse, et ei läinud isegi dussi alla. Toppisin kõik maailma riided selga, pesin hambad, rullisin hommikusuitsu, jõin lonksu vett ja jooksin õue, veel mõeldes, et äkki peaks laualt päikseprillid krabama. Ja siis jõudsin õue ja olin sunnitud kahtlema olukorra reaalsuses. Päikest poleks nagu olnudki, veendusin, et pidi olema hallutsinatsioon. Holland on nimelt meileiolekunagipäikestmaa, mistõttu nad ka arvatavasti kogu aeg saia ja leiba peavad sööma või siis lihtsalt sööma. Jõumaegi järgmise hädani, iga lõuna on sai ja juust, vahel ka tükk paprikat või siis erinevad sandwich spreadid, üsna inspireeriv, mitte. Alustasin kontoris söögi revolutsiooniga, tegin tomati-toorjuustu-püüresuppi. Lõpuks, midagi teistsugust, samas ka sinna kõrvale sõid kõik saia juustuga, vähemalt on see sai/leib ja biological. Populaarne on süüa biological asju, ükskõik, mis see siis ka ei oleks, peaasi, et on biological. Nii vahepeal helistas ema nüüd läks mul jutujärg käest ära. Varsti helistab vend siis teeme koos suitsu ainult et erinevates kohtades, oh neid virtuaalmaailma imesid. Homme jätkan listi asjadest,mis mulle ei meeldi ja ka asjadest mis väga meeldivad ja elust

Talvemuusika ja teraapianõudepesu

Nüüd on mul teised ajad. Nagu teada siis ratas on omadega mäel ja olen nüüd jalgade peal. Mis tähendab, et jalutatakse tööle ja töölt koju. On mõnus. Rattaga läksgi juba üksluiseks kiiresti koju nühkimiseks, naljakas, oli vaja ilma täpse põhjuseta hästi kiiresti koju sõita ja siis jõuad koju. Isegi teadmata miks sa nii kuradi kiiresti ennast hingetuks pidid väntama. Aga nüüd on hoopis teine, iga kord, olgu, peaaegu iga kord valin erineva tee kuidas koju kõmpida. Siis näen erinevaid inimesi, tänavaid, maju, türgi kebabe, türgi juuksepoode, türgi puuvilja ja imeasjade kaupluseid. Hollandis on ka muuseas lumi praegu ja tublimad hollandlased kakerdavad ikka ratastega, ka tublimad hispaanlased. Igaljuhul kui jalutuskäigult koju tulen, ei ole üldse pea nii pulki täis, kõik on nagu selgem. Ühtlasi on rohkem aega mõtteid mõlgutada näiteks selle üle miks John Mayer'i- somethings missingut kuulates leina äkitsi tee pealt vana plätu, ja ühe mitte kaks. Esimene lahendus tuli kohe ära ka, võibolla oli siis mul see sama, just see sama plätu puudu, kuigi äratab omad kahtlused. Märkasin ka poodi, mida ma eales poleks näinud kui oleks rattaga kihutanud, sinna tänavasse üldse ei lastagi rattaga. Igaljuhul oli pood nimega sale-soul-sale. Nii otsekohest hingemüümist ei ole ennem täheldanud. Nii palju asju märkab ja vahel ei tundugi et liiga palju müra on, talve õhk on kuidagi puhas ja ei lase müra läbi. Mis on talvemuusika? Kuidagi on alati nii läinud, et talvel pressib mul John Mayer ja David Gray ikka igast nurgast sisse. Ükskord proovisin Davidiga läbi rääkida,et äkki ta see talv ei tuleks, et saaks vähe kõrva puhata, aga ikka noh, pressis ja koputas, nii ei saanudki ma teda välja külma kätte jätta. John lihtsalt virvendab alati niikuinii, tema suhtes olen juba alla andnud. Aga ma ei kurda. Mida veel tahta kui tuled koju, Rubenit veel pole, aga nõud ja musakeskus on. Ühendad siis juhtmed ja mõnuga, nii et vett pritsib, pesed nõusid. See on üks põhjustest miks ma aru ei saa milleks inimesed psühholoogidele palju raha maksavad, kui on olemas sõber nõudepesu. Ahjaa, vahepeal oli ju ka nädalavahetus. Möödus enamasti suure seltskonna ja Kyrroga, rohkelt riisitoitu, veini, õlut ja uut muusikat...Mis mulle väga teemasse ei pressinud oli mu Mentori(Jaron) lõppematu pahursus, sest laupäeval oli kontoris Loesje members saturday ja ma ei läinud, sest mul oli Laupäev ja kõikidest maailma rollidest kõige vähem meeldib mulle dekoratsiooni roll. Jube põnev küll, läheks kohale ja istuks, näriks näppe ja kuulaks hollandikeelseid diskusioone, nii huvitav, et kunagi ei vahetaks selle vastu midagi. Nii ma siis ütlesin talle, et ma ei tule, mis on täiesti normaalne, tegemist ei ole kohustusliku üritusega, tema aga sellepeale, et see pole okei ja räägime sellest hiljem. Igaljuhul ootan huviga homset päeva ja vestlust põhjendatud argumentidega. Parimal juhul on argumendiks aga sul oleks siin lõbus, jah, temal kindlasti oli. See selleks, tegelikult ei huvita see mind eriti, mõtlesin, et mainin ära. Õhtu nautesklus jätkub...

Produktiivsed Reeded

Parim. Nagu teada ei ole mul siin reeded mingid tööpäevad. Hoopis vabad päevad. Niisiis otsustasin hommikul üles ärgates ja Dr. House'i vaadates, et selle asemel, et end terve päev nuumata ja tugitoolis nühkida ja jumal teab mis erinevaid sarju vaadata, et lähen hoopis moodsa kunsti muuseumi. See selleks, vaatasin internetist, et mis seal ka näidatakse, eriti ei pressinud teemasse, ei läinud. Võtsin kinni Farah ideest, et läheb siis hoopis Raamatukokku, teeb kaardi ja laenutab raamatuid. Kuna kaardi tegemine osutus liiga kalliks, läksin hoopis dussi alla. Järgnes idee, et kodu jube must, eriti peldik ja üldse oleks tore kui siin natukene dekoreerida ja ringi tuuseldada. Mõeldud, tehtud. Kohe kodu kõrval on parim pood, mis on arvatavasti consumerismi sünnimaa. Zeemann, oh Zeemann, müü mulle lappe, vaipu, seinakleepse, puhastusvahendeid ja ei eales ei tunne enam ennast üksi. Kirjutaks pühenduslaulu, kui oskaks. Ja juba, eneselgi märkamatult, olimegi, peale väikest nuudli ja ricecrackeri lõunat otsapidi vetsus küürimas ja kleepimas. Nüüd näeb see välja nagu sexy adult toilet, roosa vaibaga ja puha, puudub ainult punane lamp ja ongi korras. Köök näeb Rubeni sõnul välja nagu elemantary school, see on eriti cool, kleepsud krokodilliarmastusest ja loomulikult väikene Sponge Bob'i touch. Olen rahul. Aga nüüd peole. Kirjutamiseni.

Täna jäin bussi alla

Tore tore. Pole vist ammu kirjutanud, ei hakka siis kauem venitama kui natukene rohkem kui kuu aega. Pealegi, kui ikka päevas ühe korra bussi alla jääd siis on vist põhjust ka.

Nojah, sellega oli selline lugu, et olen esimest päeva Hollandis tagasi, jah käisin vahepeal eestis, tõeline enesepiinamine, võibolla oleks selle võinud vahele jätta, aga sellest hiljem. Tagasi trollibusside ja rataste ebavõrdsesse maailma: Sõitsime Pascaliga kontorist lõuna jaoks süüa ostma, ma siis jutustasin ja tema jutustas. Mina targa peaga enne tee ületamist vaatasin korralikult ainult vasakule, nägin lähenevat trollibussi, tegin kiire otsuse, et küll ma üle jõuan. Oh hoidku selle eest, et paremale vaadata. Niisiis tuli ka paremalt sõber trollibuss, pidurdasin, buss pidurdas, kiirused olid suured, sõitsin küljega kaasa, nii et ratas näeb praegu välja selline nagu ülevalt pildilt näha. Nüüd pean iga päev tööle ja tagasi kõmpima, ei meeldi, samas liikumine on naise ilu pant. Kõige lahedam on aga see, et inimesed on väga abivalmid, kohe jooksid tüübid kohale ja küsisid et kuidas on ja siis ristmiku kõrvalt kontorist hüppas välja abi ise ja kutsus tuppa teed jooma. Ei tasuks ka unustada, et Holland on bürokraatia kodumaa, troll jäi seisma pani sarved kokku ja jäi inspektsiooni ootama, sest põhjustasin küljele kriipsukese ning neil oli vaja, et ootaksin kuni tulevad tehnilised mehed et üle vaadata kas pean end oravaks maksma või mitte. Aga minu rattast polnud juttugi. Ise olin loll. Pärast oli imelik kõndida. Nüüd istun kodus, pooleldi vigane. Hullu pole. Väike jalavalu pole kunagi kedagi tapnud.

Lõbus on ka sest nüüd saab nalja visata, et näe alles esimest päeva tagasi ja juba otsaga bussi all. Tegelikult siin ei tasuks eriti selle üle imestada, sest isegi kui oled hoolikas võid ikka alla jääda sest bussijuhid on endal närvid katki sõitnud ja on juba sünnist saati tänavahuligaanid. Aga kohe peale seda kui olin selle lause siia kirja pannud, juhtus minuga imeline lugu. See sama bussijuht, kes täna mulle otsa sõitis helistas mulle, lihtsalt et küsida kas mul on ikka kõik korras. Ma ei uskunud oma kõrvu, suud, silmi ja nina. Kas keegi meist kujutaks ette, et midagi taolist oleks üldse Eesti universumis võimalik. Olen pahviks löödud. Hollandis on ikka lihtne hipi olla, ainus reegel, love all people, siin juba kehtib.

Nüüd hakkab Ruben süüa tegema, elagu pastakastme ja parmesani universum.

Pisut ka mul peas ja ümber valitsevat meeleolu. Üks. Kaks. Kolm. Muusika.